kangesti oma mehelt küsida, et mis oleks, kui oleks veel parem, kui oleks palju parem, aga pole tänapäevani julgenud, ei julge ehk surmanigi. Sest tead, mis ma kartsin? Kartsin nimelt, et ta ütleb otse minu enda kohta: parem on ainult surm. See tähendab, ma peaks surema. Seda viimast sõna kardan ma oma mehe suust, sest kui inimesed hakkavad millegist nii väga rääkima, siis tuleb see neil varsti kätte. Ükskord meil oli juba surmast juttu, minu mehe ema surmast nimelt, ja siis ma nägin, mis sündis, sellepärast ma hoian juttu veel kord surma peale viimast.“
„Tahad sa minu nõu kuulda?“ küsis Ida nüüd, nagu kasvaks tal hirm Karini pärast aina suuremaks. „Mine otseteed oma mehe juurde ja jäta kõik muu. Mõistad! Kõik, kõik, kõik! Kui vaja, tunnista end süüdi ja palu andeks, hakka tal kas või jalge ümbert kinni ja palu.“
„Ei, Ida,“ vastas Karin, „siin sa eksid. Naine ei tohi end mehe ees kunagi süüdi tunnistada, sest siis pole tal enam põrmugi elu. Ja ma ei või ometi heast-paremast alla vanduda, sest siis on mehel kohe selge, et nüüd olen omadega täiesti läbi ja et mul pole enam kedagi selja taga. Aga, jumal tänatud, mul on ju, milleks siis nii hädaliselt kohe alla vanduda. Pealegi on tema nüüd süüdi, mitte mina, sest tema murdis tõotuse ja vande.“
Ja nüüd Karin seletas sõbrannale, kuidas Indrek on murdnud oma tõotuse ja vande, nii et tema peaks Karinilt, mitte Karin temalt põlvili maas andeks paluma. Lõpuks Karinit huvitas ainult üks küsimus, nimelt: kuidas siis on, kui mees hakkab minema, nagu läks Ida mees?
„Ei olnud midagi, mitte midagi,“ ütles Ida ja pööras silmad kõrvale, mis hakkasid otse sorinal vett jooksma. „Tema ütles, et ta läheb, ja mina seisin ning nutsin, sest mis ma siis ikka pidin tegema. Mina oma kehaga ei saand ometi tema ette maha langeda ja teda paluda, minu keha ei anna ju õieti kõverassegi. Mul tuli küll kord see mõte, aga ma sain kohe aru, et oleks hirmus naljakas ja naeruväärne, kui minusugune mü-
