„Tema,“ kordas Karin nagu mõttes. „Ta ütles, tema peaks mu kui konna maha lööma ja jalgupidi aia taha viskama. Siis ma hakkasingi hirmsasti nutma ja ütlesin, et miks jalgupidi, ega ma siis surnult enam süüdi ole. Ega ju ole surnult süüdi, mis sa arvad?“
Aga Ida ei vastanud sellele küsimusele, nagu poleks ta seda väärt. Selle asemel ütles ta:
„Kui mina küll aru saaksin, milleks sa niisukesi asju teed. Sa olid ju ometi õnnelik?“
„Õnne pärast see kõik tuligi,“ seletas Karin. „Sest mis viga sel inimesel elada, kes ei tea, mis on õnn. Tema võib rahulikult päevast päeva edasi hingitseda, ilma et oleks ühtegi kiusatust. Ta võib nõnda surmani elada ja võib surres isegi mõelda, et niisuke ongi inimese elu ja tema õnn. Sest kui kellegil on suur õnnetus, siis näeb ta õnne selleski, kui see hirmus õnnetus läheb viimaks mööda. Aga niipea kui inimene leiab õnne, nagu mina, siis ta mõtleb kohe: leidsin ma selle õnne, miks ei või ma siis leida suuremat, ja nõnda lähebki õnnelik inimene otsima suuremat õnne. Mõistad? Ning kui ta peaks leidma suurema, siis ta hakkab otsima kohe veel suuremat. Ta läheb ummisjalu iseoma õnnest üle ja otsib, sest ta usub kindlasti, et ta leiab midagi veel paremat. Ja kui kellegil on hirmus palju õnne, siis ta leiab viimaks nii suure õnne, et kaotab aru, ning siis tuleb see kõige suurem õnn, nagu minu mees ikka ütleb: kaelapidi ratta alla, vette, kuul pähe või nöör kaela. Sellest suuremat ei ole, ütleb minu mees, kui ma räägin talle hirmus suurest ja kõige suuremast õnnest.“
„Mul hakkab sinu pärast hirm, Karin,“ ütles Ida üsna vaikselt.
„Mul endal ka vahel, aga siis läheb jälle üle ning mõnikord tahakski, et võiks pisut hirmu tunda, sest nii hea on teada, et oled suures, kole suures hirmus ja et ometi pääsed. Kas sa pole seda kunagi tundnud? Pärast seda on nii hea, et paremat ei ole. Ainult alguses, kui ma end oma mehele ilmutasin, oli veel parem. Ja siis ka, kui olin talle oma patud tunnistanud, siis oli ehk veel kõige parem. Ma tahtsin siis ja ka pärast nii
