„Sul on tõepoolest arust puudu,“ ütles Ida peaaegu haletsevalt.
„Ei,“ vaidles Karin vastu, „ma tegin seda meelega.“
„Siis oled sa hullumeelne!“ hüüdis Ida.
„Kuis nii?!“ hüüdis Karin vastu. „Ma rääkisin ju ainult selleks, et meest pisut kodu külge köita, muidu võib ta jumal teab kuhu minna. Sest niisuke harimata, nagu Tiina, pole kardetav, mõtlesin ma. Lihtsa tüdrukuga ei lähe asi tõsiseks, tema pärast ei hakka mees ometi mind ja lapsi maha jätma. Iseasi, kui Tiina oleks haritud, siis poleks ma kunagi tema nahast ja muust mehele rääkinud. Ja tead, mis veel: ma mõtlesin, et on hea, kui mehel on omad patud, pisitillukesedki, siis on naisel palju parem. Ainult naine peab neid patte teadma, siis on sest kasu. Aga kuis ma võin siis oma mehe patte teada, kui ta ei tee neid oma kodus? Mõistad? Sellepärast ma siis rääkisin nõnda temale Tiinast. Mul oli seda tarvis, sest minul endal olid ju patud või kui veel ei olnud, siis himustasin ma pattu. Õieti oli mees ise selles süüdi. Sest alati, kui ma olin end temale ilmutanud, saad aru, patsutas ta mind ja ütles: ‚Soo, nüüd ma tean, et kellegi võõras silm pole sind veel näinud.‘ ‚Millest sa seda tead?‘ küsisin mina. ‚See on minu saladus,‘ vastas tema. Nõnda siis tuli mul viimaks himu proovida, kas mees tõesti tunneb, kui keegi teine mees mind näeb, mõistad. See himu oli lõpuks nagu luupainaja mul kallal. Nõnda siis sündiski kõik. Sellepärast ära arva, et mina oleks mõni teab kui suur süüdlane või et ma lihtsalt heast-paremast ja omast peast, ei, see oli niiöelda mehe enda abiga, peaaegu mehe enda soovil, et katsuda, kas ta tunneb midagi või ei.“
„Noh, ja kas tundis?“ küsis Ida huvitatult.
„Ei,“ vastas Karin, „ainult sest ajast saadik ei taha ta enam kunagi, et ma end temale ilmutaksin. Aga see polnud tundmisest, vaid kortsude pärast, neid kartis ta. Ja tead, niipea kui mina nägin tema kartust, tuli mul hirm peale ja süda hakkas koledasti valutama, nõnda ma siis rääkisin temale kõik.“
„Ja tema?“ huvitus Ida ikka enam.
