hese avameelsusega, et Karin arvas äkki mõistvat kogu tema elu kurbloolust naisena ja sellepärast vastas ka tema avameelselt:
„Võõras mees ei taha kunagi nõnda näha.“
Aga nüüd Ida jäi pärani silmil Karinile otsa vahtima ja see taipas, et teine oli teda õieti mõistnud. Sellest hakkas mõlemil millegipärast piinlik ja nad pöörasid silmad kõrvale.
„Me oleme vist mõlemad hirmus rumalad,“ ütles Ida viimaks, „mina oma palja tööga ja sina oma palja“ — Ida mõtles pisut, millist sõna küll tarvitada, ja jätkas siis: „sina oma palja vormiga. Pole ime, kui lõpetame õnnetult.“
„Mina pole veel lõpetanud,“ vastas Karin. „Küll ma juba enese ilusasti välja siplen. Sest pole ühti, et mees mängib pisut teenijaga minu selja taga ja veab mind ninapidi.“
„Mängib teenijaga?“ imestus Ida. „Miks ei kihuta sa teda jalamaid minema? Meil, jumal tänatud, pole kultuur veel nii kõrge, et teenijat oleks raskem vahetada kui meest.“
„Mehe pärast ma teda ei vahetagi,“ vastas Karin, „et sel oleks oma huvi kodus.“
„On siis see teenija haritud?“ küsis Ida.
„Ei,“ vastas Karin, „sest oleks ta haritud, siis oleksin ta ammugi minema ajanud.“
„Ma ei saa millestki aru,“ ütles Ida nüüd. „Mis huvi võib harimata tüdruk teie mehele pakkuda.“
„Sa peaksid meie Tiinat kord nägema, siis oleks sul varsti kõik selge,“ rääkis Karin. „Käib kui kass, ise noor ja sihvakas, nahk teisel kehal nagu siid. Ja rinnad! Minul pole kunagi niisukest nahka ja rindu olnud.“
„Kust sina seda nii hästi tead?“ imestus Ida.
„Olen teda vannis vaadanud, sest temal on iseäralik kõnnak ning mind huvitas, kas ta ehk pole vigane. Aga ei, ta kõnnib muidu nõnda. Siis ma nägin ka kõike muud ja rääkisin sellest oma mehelegi, tähendab, pehmest nahast ja muust.“
