„Aga siiski ei saa ma aru, mis õigusega sina minule seda ütled? Sina nimelt!“
„Muidugi,“ oli Indrek alistuvalt nõus, „mul pole selleks mingit õigust. Ma oleks pidanud vaikima.“
„Ei, siiski parem, et ütlesid, nüüd ma tean. Siis sina arvad tõesti, et mina olin oma varanduse ülekohtuga saanud ja et sellepärast läkski kõik nõnda?“ küsis Vesiroos.
„Nii täpne ja korras pole maailmas õigusemõistmine mitte,“ arvas Indrek. „Sõjas hukkus niipalju süütuid ja pääses niipalju ülekohtuseid, et kui selle peale mõelda, siis võib aru kaotada. Aga igal asjal on oma aeg. Mis oli võimalik sõjapäevil ja revolutsioonis, see ei kõlba enam praegu — muud ei midagi. Kuid Köögertalid talitavad, nagu kestaks sõda ja revolutsioon täie hooga edasi. Selles on nende süü ja sellepärast läheb kõik, nagu ta minema peab.“
„Nii et minul ei maksagi end enam liigutama hakata,“ ütles Vesiroos. „Olen õigusega läbi ja pean põhja jääma. Ainuke trööst, et varsti tuleb ka Köögertal ühes kõigi teistega järele, eks? Nii arvad sina?“
Indrek ei vastanud. Ta kehitas ainult pisut õlgu ja vaatas kõrvale.
„Eksid, armas väimeespoeg!“ hüüdis Vesiroos, kui Indrekult vastust ei tulnud. „See kõik on ainult raamatute järele nõnda, mida sina loed. Aga raamat pole elu. Minulgi hakkas tagurpidi minema just siis, kui sina hakkasid minu äriraamatutega jändama.“
„Vastuoksa,“ tähendas Indrek, „enne hakkas sul halvasti minema ja siis alles mina soovitasin raamatupidamist.“
„Vale!“ hüüdis Vesiroos. „Äpardusi ja sissesilksatusi oli mul ka varemalt, sest ega siis kõik otsad või täie ette minna, kus siis selle raha ots, mis inimene ilmas kokku ajaks. Aga niipea kui tulid raamatud, siis polnudki enam muud kui sissesilksatused. Pane tähele, mis ma sulle ütlen: raamatutarkus ja -õigus ei kõlba elu tarvis. Siin maksab hea nina, nagu minu eidel: sina vaikid, aga tema tunneb — hea nina ja oma töö ja vaev. Ja ilma töö ja vaevata pole mina midagi
