kümneni. Kui Karin seda ei uskunud, küsis Indrek temalt:
„Kas sa ei katsuks mulle seletada, miks kõik muulased-naised, elades siin, kasvatavad oma eesti mehed muulasiks, kuna ükski eesti mees pole oma muulast-naist kasvatanud eestlaseks? Kõrgem kultuur? Mis ajast saadik on tiblade kultuur kõrgem kui meie oma? Ainuke usutav seletus: naisel pole iseloomu, vaid ainult loomus. Iseloomu saab kasvatada, loomust mitte. Ja see on kahekümnendaks eluaastaks küps nagu telliskivi, mis ahjust välja võetakse. Seda ei muuda miski. Niisuke telliskivi lase või kümnel mehel kümme korda sada aastat olla, ikka tuleb ta muutmatult abielu praeahjust välja. Mina arvan, tema ei muutu põrgutuleski.“
Karinile tegid need sõnad tol korral hirmsasti nalja ja ta naeris kõigest südamest. Aga praegu, kus ta sellele kõnelusele tagasi mõtles, jäi ta üsna tõsiseks, võib-olla sellepärast, et tal oli tõsine käik ees ja kained mõtted peas, mille pärast ta oma abielu minevikuski sorima hakkas. Nagu nii sagedasti varemalt, olid Indreku sõnad ka täna temasse peaaegu masendavalt mõjunud — tema enda tahtmise vastu. Ta oli otsustanud, mitte enam lasta endale auku pähe rääkida, aga nüüd oli tal ometi auk peas, ja et seda täita või kinni toppida, läks ta Ida poole, kes sellise usinuse ja püsivusega puuris ja paikas oma mehe kõrval inimeste hambaid. Kui töö üldse midagi aitab, siis peab ta siin aitama või Indrek räägib asjust, millest tal pole aimu.
Aga Karini käik lõppes kurvemalt kui ta oli osanud kujutella, sest ta leidis Ida nii hirmsast meeleolust, et ta ei söandanud selle põhjustki küsida ega oma asjast juttu teha, vaid lobises niisama igasugu tühjast-tähjast. Aga Idal endal kipitses süda, sellepärast ütles ta lõpuks:
„Kas sa mäletad veel, et ma viimati soovitasin sul tööle hakata, sest et sa võid muidu hukka minna?“
„Mäletan,“ vastas Karin, „ja otse töö pärast ma täna sinu juurde tulingi.“
„Ei tasu vaeva,“ lausus Ida lootusetult.
