tuleks või et nad tuleksid võimalikult hilja, ning selleks ei tohtinud lapsi olla või neid pidi olema võimalikult vähe. Pealegi, olevaid lapsi ei tohtinud oma rinnaga toita ega öösiti neid valvata, sest see aina kiirendas kortsude tulekut ning hulka. Aga et neid raskeid kohuseid täitsid võõrad inimesed, siis kippusid lapsed rohkem armastama võõrast kui oma ema. Oma lastest said peaaegu võõrad lapsed, nagu igal pool, kus emad valutasid oma südant mitte laste, vaid kortsude pärast.
Peeneil daamidel olid võsud tömpide ja elutute nägudega, nagu oleks neid sigitanud ja sünnitanud kivilõhkujad või kraavikaevajad, kes pole kunagi midagi kuulnud ei Euroopast ega kultuurist: laste näod arenesid nende hoidjate ja kasvatajate harimatuse, ükskõiksuse ja tülpimuse kohaselt. Karin oli seda märganud oma kodus ja ka mujal ja oli siis ärganud nagu unest suure valuga südames. Ta oli siis tõtanud Indreku juurde ja oli temale rääkinud oma just praegu avastatud Ameerikast, aga Indrek oli üsna rahulikult öelnud:
„See Ameerika on juba ammugi leitud. Meid kasvatasid vanemad, kel polnud haridust, küll aga armastust, aga meie lapsi kasvatavad võhivõõrad, kel pole nende tarvis ei haridust ega armastust. Seda nimetatakse tänapäev kultuuriks.“
Nõnda ütles Indrek tol korral, ja Karinil tuli millegipärast hirm peale oma laste pärast. Aga see kadus tal peagi, sest ta nägi, et selle asja pärast ei tundnud peale tema keegi hirmu. Eriti rahulikuks ja peaaegu ükskõikseks muutus Karini meel pärast poja surma. Tütarde kasvatusel oli tema arvates vähe tähtsust, sest nende kasvatuse eest pidid ükskord hoolitsema mehed — abielus nimelt. Tütar ei vaja niipalju kasvatust kui kaasavara.
Selles küsimuses Karin oli oma mehega nagu tuli ja vesi, sest see arvas otse vastupidi, nimelt: mees kasvatub veel abieluski, naist võib kasvatada ainult enne seda, ehk olgu siis, et emad hakkavad oma tütreid mehele panema viie-, kuueteistkümneselt. Mees olevat kasvatatav vähemalt kolmekümneni, naine vaevalt kahe-
