XXXIII.
Juba oma abielu kuldsemail aastail Karin oli mõelnud vanadusele, kartes teda. Siis ta oli mehelt arutihti pärinud, kas see lubab teda veel armastada, kui temal, Karinil, ilmuvad esimesed kortsud. Indrek oli siis kas vaikinud või naernud. Aga kui naine ei andnud talle oma kartuse ja küsimustega rahu, ta oli lõpuks peaaegu pahastudes nimetanud naist rumalaks ning, kui see vastas sellele suure nutuga, siis seletuseks öelnud:
„Armastus teeb pimedaks. Kui armastame, siis me ei näe teineteise kortse ja kui ei armasta, siis on ju ükskõik.“
„Tähendab, sa mõtled juba nüüd mind varsti mitte enam armastada!“ hüüdis Karin talle nuttes vastu.
„Ei, ma ei mõtle üldse sellest või kui mõtlen, siis ainult, et kui mees ja naine lähevad ühiste murede ja rõõmudega vanaks, siis on nende näo kortsud kui iludustäpid, mis teevad neid teineteisele aina armsamaks.“
„Aga kui kortsud tulevad ka mujale?“ küsis Karin ja häbenes ise sealsamas oma küsimust.
„Siis valva surmahirmus, et mina neid teisi kortse ei näe,“ vastas Indrek naerdes ja sellest naerust oli Karin siis aimanud, kui väga ta alles oma mehele meeldis kõigega, mis tal oli.
Aga ei võtnud kuigi palju aega, kus Karin märkas, et kortsudeküsimus ei vaeva teda niipalju iseoma kui teiste meeste pärast. Oma mees võib su kortsudega harjuda ja need sulle andeks anda, aga kas ka võõrad mehed? Ja kui Karin ka edaspidi oma kortsude ja vanadusega Indrekut piinas, siis olid tal selleks hoopis teised põhjused, kui ta avalikult söandas tunnustada.
