„Mina ei taha midagi,“ ütles Indrek.
„Siis jäta emakoda rahule! Jäta üldse naised rahule, sest sina oled nende vastu ülekohtune!“
„Ma tahaks ainult, et naine poleks nii õnnetu, nagu ta on, sest nõnda saab ka mees õnnetuks.“
„Ometi kord ükski tõesõna!“ hüüdis Karin ja lisas pilkavalt: „Mõtle ometi: mees, vaenekene, võib õnnetuks saada! Just nii! Sul on ainult mees südame peal, mitte naine. Et naine on sunnitud oma last tapma…“
„Sunnitud?“ küsis Indrek imestunult.
„Muidugi sunnitud, kui isa jätab oma lapse maha,“ vastas Karin.
„Aga mis siis, kui ema isegi ei tea, kes lapse isa?“ küsis Indrek.
„Kuis nii ei tea?“ küsis Karin arusaamatuses vastu.
„Sellest võiksid sa ometi seletamata aru saada,“ ütles Indrek paljutähendavalt. Ja kui Karin oli pisut mõelnud, siis saigi ta aru, mis mees talle oli öelnud. Aga see ajas ta vihale ja ta hüüdis:
„Tähendab, sa hakkad mulle vanu asju ette heitma, mis sa ise andeks andnud!“
„Ma ei heida sulle midagi ette, arvan ainult, et see, kui isa oma lapse maha jätab, pole emale veel küllaldaseks põhjuseks, et teda solgiämbrisse pista või talle kolm korda südamesse torgata, nagu sa ise lehest lugesid, sest et kolme armastab jumal.“
„Pea oma koledused endale,“ ütles Karin nüüd. „Mina pole esiotsa mõni köögi- või karjatüdruk, vaid, jumal tänatud, seltskonnadaam, kel pole iseendal vaja oma lapsi tappa.“
„Muidugi, tapmises on süüdi ainult karjatüdrukud, mitte daamid…“ tahtis Indrek öelda.
„Süüdi on ainult mehed!“ hüüdis Karin. „Nemad ajavad tapma.“
„Ma ju ütlesin sulle…“
„Sa pole mulle midagi öelnud, sa ainult süüdistad naisi!“ rääkis Karin ägedalt vahele.
