Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/37

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

seja kupatis oma enamuses on samasugune ja sellepärast peab ta paratamatult põhja minema. Need on ellujäänud sõjaaegsed marodöörid, revolutsiooniaegsed verekaanid, kes end teiste kulul täis imenud ja nüüd pakatavad…“

„Siis olen ka mina üks neist kaanidest?“ küsis Vesiroos nagu ähvardavalt ja ajas enda sohval üles.

„Peaaegu, kallis äiapapa, kui otsekohene olla,“ vastas Indrek piinlikult kõheldes, et ta enda unustanud. Aga lõpuks ometi oli tal hea meel ja pisut nagu kergendatud tundmuski.

Vesiroos langes uuesti sohvale kössi, nagu tahaks ta tema vedrudesse kaduda. Ta vahtis päranipilgul Indrekule otsa ja tema silmavalged olid verisemad kui kunagi varem. Silmis oli külm, tardunud veri.

„Aga lamajat ei lööda enam, ütleb vene vanasõna,“ rääkis Indrek vabanduvalt Vesiroosi veretuvaisse silmi vahtides.

„Minu eit ütleb mulle ikka, et tema sind pisut pelgab, nüüd ma mõistan, miks see nõnda on,“ rääkis Vesiroos ja pööras silmad kõrvale. „Tähendab, eit tundis, et sa arvad midagi ja vaikid. Jah, temal on peenike nina, minu eidel nimelt. Aga Karin on minusse, sellepärast ta kippus kangesti sinule. Mina keelasin küll, aga tema ei võtnud kuulda. Tema ka kardab pisut sind.“

Vesiroos pööras uuesti oma verevad silmad Indreku poole.

„Ei, kallis äiapapa, mitte Karin ei karda nii palju mind kui mina teda,“ vastas Indrek vaikselt ja vahtis Vesiroosile mõtlikult vastu. Selle näos ei liikunud ainuski lihas, nagu ei puutuks asi põrmugi temasse. Ta pööras ainult silmad kõrvale ja rääkis nagu endamisi:

„Aga lapsed sind ei karda, seda ütleb eit alati.“

„Ema on hea inimene,“ lausus Indrek.

Vesiroos pööras uuesti silmad tema poole ja vahtis talle peaaegu mõttetult otsa. Indrekul hakkas pisut jube. Aga siis tuli Vesiroosi näoilmesse elu tagasi ja ta rääkis:

37