ühiskondline ülesanne kui laste kasvatamine või õpetamine. Seda tõde tunneb iga seltskonnadaam.“
„Sa oled ogar!“ hüüdis Karin.
„Me ehk oleme mõlemad ogarad,“ arvas Indrek.
„Ütle parem, et kogu maailm on ogar, see käib sinu vaimuga veel enam kokku,“ ironiseeris Karin.
„Väga võimalik,“ oli Indrek nõus. „Sest mõtle ometi: enne unistati abielust, nüüd abielulahutusest; enne varandusest, nüüd varanduste lahutusest ja pankrotist. Sinulgi on äkki tekkinud metsikud vaated mehele ja naisele ning nende abielule, nii metsikud, et mina kardan, ühel ilusal päeval võin ma tõepoolest aru kaotada ja käte ning jalgadega elama hakata, sest muidu ei anna mõõtu välja. Ei ole enam viisakas päid kultiveerida, vaid aina kõhtu ning jalgu. Naised on emakojagi mängust välja jätnud, sest selles on pisut rohkem taipu kui kõhus ja jalgades. See on otse naljakas. Kehale on treeningut vaja, vaimule mitte. Vaimu toitke ainult nämmiga, muidu noorsugu õpib ehk ise mugima. Nõdrameelsete hulk kasvab niikuinii kiiresti, mis veel siis, kui tahaks treenida vaimu…“
„Milleks see sõnamulin?“ küsis Karin.
„Aga just selleks, et öelda: inimene ei peaks üldse enne katsuma mõelda, kui ta saab ministriks…“
„Naised ei saa ju ministriks,“ pistis Karin vahele.
„Siis neil pole üldse tarvis mõelda,“ vastas Indrek. „Õieti pole seda meestelgi vaja, sest ministri eest mõtleb partei ja riigivanemal pole aega mõelda, nii et peaks valima presidendi või kuninga, et oleks ükski inimene, kes mõtleks. Aga vististi on nõnda, et kuningas või president ütleb: milleks pean mina mõtlema, ma olen ju kuningas või president? Ja abielus on just sama lugu: enne harjutas meeski oma pead, aga nüüd harjutab ta ainult jalgu, et jõuda järele rahale või naisele, kes lippab tühja emakojaga.“
„Vana meeste lora!“ hüüdis Karin. „Naisel olgu punnis kõht ja pakkjalad, seda tahad sina!“