kõik, misukese organiga inimene ilmast läbi lööb, kas pea või jalgadega. Ta mõtles nimelt minu jalgu ja veel midagi muud. Ja kunstnik Mägar ütles kord kohvikus kellelegi moraalipasunale, et jäetagu ometi need labased sõnakõlksud prostitutsioonist, sest ka tema töö olevat ainult prostitueerimine. Aga tema töötab ometi vaimuga, sest tema on ju mees? Või pole kunstis vaimu üldse vaja? Vasta, kas on kunstis vaimu vaja või võib iga tõbras saada kunstnikuks? Muidugi, nüüd sa ei vasta, sest sa näed, et ma pole enam tänapäine. Ma olen sind ja kõiki mehi lihtsalt läbi näinud. Teie kõik olete egoistid ja ülistate ainult seda, mis teile kasulik. Oma naisele soovitate vaimu ja voorusi, võõrastes naistes otsite jalgu ja pahesid. Minu pead pole veel ükski mees tikkunud suudlema, aga minu jalgade ja muude kenaduste ümber on nad kui mesilased. Nõnda olete teie mehed kõik. Kiidate oma vaimu, aga vahite naiste jalgu. Sellepärast ongi Kitty oma jämedate jalgadega nii hirmus õnnetu. Tead, ta pakkus mulle oma lumipaleed, kui ma tema jalad peeneks usuks. Ta ütles, ma andku üheks nädalakski oma jalad temale tarvitada, siis…“
„Milleks sa seda mulle räägid?“ küsis Indrek.
„Otseteed selleks, et sulle tõendada, mehe pea pole sugugi tähtsam kui naise jalad ja sellepärast pole teil mingit põhjust suurustada ega peremeest mängida. Meie peame olema üheõiguslised, sest naised teevad oma jalgadega mõnikord parema karjääri kui mehed oma peaga. Sellepärast ei karda ma sind enam ja ei lase ennast enam türanniseerida, vaid elan nagu ma heaks arvan. Mul on austajaid ilma sinutagi, nii et mul pole enam sinu pead tarvis, vaid aitan end oma jalgadega, nagu sina ikka ütled. Sest see on sinu tarkus, et mehed elavad vaimu ja peaga, naised emakoja ja jalgadega. Aga mina olen sinu tarkusest tüdind, sest ilmas on targemaid inimesi kui sina. Ilmas on ministreid ja kunstnikke, aga sina õpetad ainult lapsi ja oled ninali raamatus.“
„Sul on väga moodsad vaated,“ ütles Indrek. „Tänapäev on tõepoolest koera pakutamine tänaval suurem
