silma all. Sest paljuke see puudus, et sa oleksid äkki ukse avanud, kui mina teda välja saatsin, ja siis oleksid sa kõik näinud. Seda ma kartsin kõige rohkem, sest ma mõtlesin, et siis tuleb jällegi kaklus ning meeste veri hakkab minu pärast voolama. Arvad sa, et see on mul kerge kannatada…“
Indrek langes naise sõnamulinat kuulates toolil ikka enam ja enam kössi. Viimaks ütles ta temale üsna vaikselt ja nukralt:
„Ma peaaegu kahetsen, et mul on sinuga lapsed.“
„Muidugi, sa kahetsed alati midagi, kui mina räägin sulle tõtt. Mehed ei armasta tõde, mis on naiste suus. Sina tahaksid, et mina salgaks samuti, nagu sinagi. Aga mina lubasin sulle tõtt rääkida ja mina oma tõotust pean, seni kui olen sinu naine. See oleks vast ilus, kui ma ka kodus peaksin valetama, väljas pean seda muidugi tegema!“
„Just nii, inimesed peavad endid ausateks, kui nad tühjendavad oma solgiämbrid kodus,“ ütles Indrek.
„Sina ise tegid sellega algust,“ vastas Karin, „pealegi veel enne meie abielu, nii et sinu solk sai meie abielu aluseks.“
„Sa oled tõbras, mitte inimene!“ hüüdis Indrek ja kargas toolilt, nagu tahaks ta midagi otsustavat ette võtta.
„Kas näed nüüd, misuke sa oled,“ rääkis Karin. „Kui mina räägin oma pattudest, siis kuulad sa üsna rahulikult, kahetsed ainult pisut, et ma pole seitsme-, kaheksa-aastase abielu järele sama titake ja süütuke, nagu enne abiellumist, aga nii pea kui ma julgen puutuda sinu patte, kui ma ainult viipan sinnapoole, siis kaotad sa kohe tasakaalu ja mina olen tõbras. Muidugi, see on ju sinu püha ja eksimatu veendumus, et mees on vaim ja naine loom. Olgu, aga miks on vaim püham kui loom, olgu tal neli või nelisada jalga? Miks on pea kõrgem kui jalad? Miks, kas sa ei ütleks mulle? Aga sul pole midagi öelda, sest peaaju ei olegi kõrgem. Nüüd ma tean seda, sest nüüd olen ma ka teiste meestega rääkinud, kel pole põhjust mind haneks püüda. Advokaat Paralepp ütles mulle kord, et on üsna üks-
