Tiinaga, sest Tiina on alles neitsi ja mehed armastavad neitsitega rääkida surmast, sest surm tähendab armastust.
„Kui mina oleks veel usklik, nagu minu isa ja ema,“ rääkis Karin, ning nähes, et Indrek tahaks nagu vastu vaielda, kinnitas ta: „ja muidugi, minu isa ja ema on väga vagad ja usklikud inimesed, sest pole midagi, et nad peavad poodi ja lähevad viinamüügi pärast istuma, ikkagi on nad vagad ja usklikud. Mina olin enne ka, aga sina oma jõleda tarkusega arvad, et ainult matsid, kes sõnnikut veavad, võivad jumalat uskuda, teised ristiinimesed ei või. Sina tahad ka minu panna enne sõnnikut vedama ja alles siis uskuma. Aga mina hakkan muidu uuesti uskuma, hakkan kõigest südamest, käin iga pühapäev kirikus, lähen kaks korda aastas laualegi, lähen sinu kiuste kas või kolm korda ja kui tunnen, et ma juba küllalt kindlasti usun, siis lähen altari ette, lasen seal põlvili, langen üsna kummuli ja palun jumalat ning Jeesust Kristust, et ta teeks nõnda, et ma saaks uuesti neitsiks, nii et…“
„Jäta ükskord järele, muidu räägid enda veel täna hullumajja,“ ütles Indrek vahele.
„Räägingi,“ vastas Karin, „kasvata siis üksi oma lapsi, kui mina sulle ei kõlba. Aga jumalat palun selle asja pärast ikkagi, kui saan usklikuks ja hakkan kirikus ning laual käima. Kui sina ei mõista muud teha, kui salaja aina surma otsida, sest sa oled minust tüdind, siis pole minul muud paika kui hullumaja. Sina ise oled see, kes minu sinna ajab. Sa teadsid väga hästi mis asjamees see Melesk on, aga ikkagi määrad temaga kohtamise…“
„Usu ometi, kõik oli ainult juhus,“ rääkis Indrek.
„Ei usu, mitte sõnagi ei usu ma enam sellest, mis sa mulle räägid, sina oled kogu aeg mulle ainult valetanud ja mind petnud. Aga hea küll, ma olen õiglane, nagu sina alati nõuad. Ütleme, sa läksid juhuslikult. Aga kas sa ka juhuslikult istusid tema kõrvale puu peale ja juhuslikult jäid seal ootama, kuni karjuti „käed üles!?“ Oled sina tõesti nii rumal, et sa teed niisukesi asju juhuslikult? Jätad sa tõesti elu ja surma
