gasin oma toa õhku, sellest aitas. Ega te siis ometi ühe tunni jooksul niipalju suitsetanud.“
„See on minu asi, kuipalju ma tunni või poole jooksul suitsetan või kus ma seda teen,“ vastas Karin väljakutsuvalt.
„Esiotsa mitte,“ vaidles Indrek vastu. „See siin on minu tuba ja tulevikus palun mitte enam oma külalisi siin vastu võtta, vastasel korral pean ma lukustama ukse. Siis veel: esialgu olen mina ikka veel teie härra abikaas, armuline proua, ja sellisena kuuluvad minule teatud õigused, millest ma nii kergesti ei loobu. Kõigepealt: mulle ei meeldi, et minu naine ajab võõraste meestega all hooviväravas mingisuguseid salajasi asju. See kompromiteerib minu naist ja on häbiks minu lastele, et neil on niisuke ema.“
Nüüd Karin ei suutnud ennast enam pidada, vaid pahvatas peaaegu pisarsilmil:
„Aga minule ei meeldi, et mu mees sokutab oma teenijaga minu selja taga, nagu oleks mina siin majas see viimane jätis!“
„Sa oled nõdrameelne!“ hüüdis Indrek.
„Aga sina oled hullumeelne!“ karjus Karin talle vastu. „Sa ajad asju sulidega ja lased enda metsas kas või ära tappa, ilma et minule lausuksid sõnagi. Kõik arvavad, et ka minu mees on mõni põrandaalune kaabakas, kellele iga vosmi võib karjuda: käed üles! Sa teed minust seltskonnas pidalitõbise, kelle eest kõik põgenevad, ilma et ma teaksin miks. Aga teised teavad, teised kõik teavad, mu oma teenijagi teab, ainult mina üksi olen see loll, kes midagi ei tea ja keda oma mees sellepärast sõimab nõdrameelseks. Ükski ei või minule oma saladusi öelda, aga mina neile võin. Minu mees teab minust kõik, aga mina ei tea temast midagi, kuulen ainult teiste käest. Minust teatakse rohkem, kui olemas, aga mina ei tea teistest sedagi, mis tõesti on. Mis oleks minust ja lastest saanud, kui mõlemad politseinikud oleksid pihta lasknud? Siis oleksid sa praegu juba hauas! Sest üks sihtis Meleskit, teine sind, ainult õnn, et laskis mööda.“
Indrek vajus toolile ja lausus löödult:
