XXXII.
Kogu toiming all ukse juures oli Karini teada kestnud ainult mõned silmapilgud, sest nad mõlemad olid hirmsasti ähmi täis, aga Indrek, kes ootas ülal, leidis, et need silmapilgud olid ebaloomulikult pikad. Sellepärast ütles ta sisemisest värinast hoolimata üsna ükskõikselt ja süütult oma naisele, kui see tuli külalist saatmast tagasi:
„Altukse lukk on vististi rikki läinud, võti ei taha hästi keerata.“
„Praegu keeras ta minu käes väga hästi,“ vastas Karin paha aimamata.
„Ah nii!“ lausus Indrek endiselt. „Ma mõtlesin, et uksel on lukk rikkis. Tähendab, külaline oli pisut rikkis, muidu poleks sul nii palju aega läinud.“
„Minu aeg ei maksa raha,“ vastas Karin, et üldse midagi vastata, sest ta nägi, et mees oli ta oma sõnadega lõksu meelitanud.
„Muidugi,“ oli Indrek nõus, „aeg ei maksa raha, aga ennemuiste oli ikka kojarahval ja teenijaskonnal viisiks hooviväraval seista ja sosistada, nüüd omandavad majaprouad selle armsa kombe.“
„Käisid sa ukse taga kuulamas, et ma sosistasin?“ küsis Karin nüüd ärritatult.
„Milleks seda?“ küsis Indrek vastu. „Aga valjusti rääkida oleksite võinud siin ülalgi, sest aega teil ometi jätkus.“
„Kust sina seda tead? Või käisid juba Tiina ja laste käest järele küsimas, kui kaua ta siin oli?“ küsis Karin põlglikult.
„Ei, armuline proua,“ ütles Indrek, „ma lõin silmad ainult sinu ja tema paberossiotstele laual ja hin-
