Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/357

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

endale jääkülma vett pähe, et uhtuda kehast roidumus ja peast öiste uneluste jäljed. Tahes või tahtmata pidi ju edasi elama ja edasi töötama, tulgu ükskõik mis. Juba Karini esimese kõrvalhüppe ajal Indrek oli end harjutanud mõttega, et mees ei pea kunagi oma viimast eluõnne või elusaatust siduma naisega, sest naine ja armastus on kui mere lainetus või tuulehoog, mille kohta ükski, ka naine ise mitte, ei või öelda, kuhu ta pöördub järgmisel silmapilgul. On vaid tähtis, et sa ise oleksid armastanud, et sa armastaksid veel siiski, kui on ammugi kustunud vastuarmastus. Nõnda võid rahu ja rõõmuga minna oma teed, sest sinul on su varandus.

Hommikul Karin ennast ei näidanud ja kui Indrek tuli lõunaks koju, jooksid lapsed talle kisaga vastu, mamma olevat haige. Kui Indrek Tiinalt lähemat teada tahtis, ei võinud see midagi muud öelda, kui et proua on voodis ning et tal on palavik. Indrek pidi esiteks magamistuppa minema, aga siis mõtles ta ümber: ta läheb ainult siis, kui teda kutsutakse, kui Karin ise kutsub. Aga see ei teinud seda ja nõnda jäigi Indrekul minemata. Kui lapsed teda kutsusid, vastas ta neile, et mammat ei tohi segada, sest tema vajab rahu, aga ta nägi väikese Tiki silmist, et see teda ei uskunud, vaid et ta oletas ja aimas midagi hoopis muud.

„Kas sa siis ka mamma juurde ei tule, kui ta surema hakkab?“ küsis ta.

„Ega ta ei hakka ju,“ vastas Indrek.

„Aga kui ikkagi hakkab?“ ajas Tiki peale.

„Eks me siis näe, mis me siis teeme,“ seletas Indrek.

„Aga kui ära sureb, mis siis?“ painas Tiki endiselt, nagu oleks surm mingisugune mängukann, mille võib pühadeks mõnekümne või mõnesaja sendi eest osta.

„Surm ei tule heast-paremast,“ vastas Indrek.

„Kust ta tuleb?“ huvitus Tiki.

„Tema ei tule, tema on alati meie juures,“ seletas Indrek.

„Kus ta siis elab, kui ta ei tule?“ päris Tiki. „Mina pole veel surma näinud.“

357