„Vähe küll,“ vastas Itam.
„Siis on see lihtsalt kelmus,“ arvas naine.
„Ei,“ vaidles Itam vastu, „ainult äri ja ettevaatus. Iga mees peaks nõnda talitama, muidu on ta sees.“
Sellega lõppes see varahommikune kõnelus ja nüüd astusid need kolm vaikides mööda tühje tänavaid, kõigil pisut sumisevad pead otsas. Itam kõndis kahe naise vahel, hoides paremaga Kittyl ja pahemaga Karinil käe alt kinni, seades samme nii lühikesiks, et nad kõlaksid kokku naiste omiga.
Itamid tahtsid maksku mis maksab Karini koju saata, aga see polnud sellega milgi tingimusel nõus, sest siis nad oleksid pidanud tegema suure ringi. Samuti ei nõustunud ta autovõtmisega, vaid tahtis tingimata minna jala. Nõnda nad siis lahkusid tänavanurgal, kust Karinil kõige lühem tee koju.
Üksi jäänud, Karin tõmbas kergendatult hinge tagasi. Nüüd ta võis rahulikult anduda oma tundmustele ja mõtetele. Ka tänini polnud ta õieti kuulanud, millest rääkisid teised, aga ometi segas teda nende kõnelus, paljas ligioleminegi.
Karin oli juba ette otsustanud, et kui ta jääb üksi, siis ta tahab siinsamas tänaval hea peatäie nutta, kas või suure häälega karjuda, aga nüüd olid pisarad silmist ja kurgust kadunud ja neid polnud enam kuskilt võtta. Karin katsus ja katsus endale kurba meelt saada, aga ta muutus aina ükskõiksemaks, nii et ta lõpuks endamisi lausus:
„Hea küll! Kui nii, siis nii. Mis teha, kui inimese kurbus on nii üürike.“
Aga kui ta oma majaukse ette jõudis ning võtme lukuauku pistis, tuli tal äkki meelde, et see võti kriiksus just sama häälega, kui ta avas temaga selle ukse esimest korda. Samuti meenusid talle kõik tollekordsed teised seigad. Võti oli nimelt Indreku taskus ja tema, Karin, käskis ukse avada, aga Indrek ei teinud seda, vaid pakkus võtit temale, öeldes: „Sinu maja, sina ka avad esimeseks.“ Veel praegu on Karini südames selle tänuliku tundmuse kaja, mis täitis tol korral nende sõnade pärast kogu tema olendi ja läbematult lan-
