XXXI.
Karin lahkus Köögertali juubelilt ühes Itamitega. Nad tegid seda tasa ja targu, sest muidu oleks võidud neid takistada. Röneest oli Karin ilusasti vabanenud, sest see oli kuski kõrvalruumis otseti maas ja „mammi“ talitas hoolitsedes tema ümber. Oli ka teisi — mehi kui ka naisi, — kes vajasid tuttavate või teenijaskonna abi. Aga juubelil ei võinudki see teisiti olla, nii et kõik oli kõige paremas korras.
Väljas oli jahe kevadehommik algava koiduga. Merel puhus mingisugune laevatoru jämedalt ja pehmelt, nagu ohkaks keegi suur ja vägev sügavast südamepõhjast. Millegi pärast nööris see Karinil hinge rinnas kinni: tema ei võinud kunagi rahuliku südamega kuulata ei vedurivilet ega ammugi mitte laevatoru, nagu ta ei võinud ka näha väljasõitvat rongi ega lahkuvat laeva, ilma et ta poleks tundnud südames pitsitust ja kurgus valu, nagu kipuks tal nutt peale. Eriti oli see kevadeti ja sügisel nõnda, kui tulid või läksid linnud, kui pakatasid pungad või langesid kollased lehed.
Karin peaaegu kahetses praegu, et ta polnud üksi, sest siis oleks ta vististi laevatoru kuulatades seisatanud ja nutma hakanud ning nuttes pärast kodu poolegi läinud, tundes oma palavaid pisaraid püha pesemisena, mis puhastab tema hinge ja keha kõigest saastast. Sest väljas karges ilmas tundis ta end äkki rüvetatuna, nii et tal oli piinlik ja pisut nagu vastikki oma nahas olla. Ilma vähemagi tarbeta tegi ta oma mantlihõlmad lahti, sest ta tahtis, et puhas ja karske hommikuõhk pääseks tubakasuitsu ja viinaauruga läbiimbunud rõivaile ning kehale lähemale.