Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/35

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

anda! Paar kuldhammast peab ta ikkagi suhu juurde panema.“

„Aga selle eest võib ta sinu istuma panna,“ ütles Indrek.

„Mulle on see ükskõik, nüüd on see mulle üsna ükskõik,“ ütles Vesiroos lootusetult, ja uuesti vajus tema raske keha kössi, kuna ta jutustuse ajal oli pinevalt sirgu tõusnud. „Mina olen kui aus mees vanaks saanud“ — need sõnad rääkis ta suure veendumusega, nii et Indrek vaatles teda huvitatult, mõeldes tema mitmekesisele äritegevusele sõjaajal ja selle järelaastail — „ja kui nüüd eesti rahvas ja vabariigi valitsus lubab, et keegi kelmiköögerdis tuleb ja mu puupaljaks röövib, siis lähen ma parema meelega sulide hulka istuma, kui et veel ausate kaabakate seas elan.“

Neile sõnadele järgnes kestev vaikus. Alles tüki aja pärast hakkas Vesiroos uuesti rääkima. Ta arutas lähemat minevikku ja kahetses, et polnud kuulanud Indreku nõuannet, kui see oli hoiatanud Köögertalile uusi allkirju andmast.

„Teadsid sina juba siis, et tema on niisuke kaabakas?“ küsis Vesiroos.

„Mitte just,“ vastas Indrek, „aga ma kartsin seda.“

„Miks sa siis minule sellest ei rääkinud, ma poleks ehk siis allkirju andnud?“

„Mul olid omad põhjused vaikimiseks,“ ütles Indrek.

„Ja nõnda lasksid mu pea silmusesse pista,“ lausus Vesiroos etteheitvalt. „Aga mis põhjused need siis olid, et sa vaikisid?“

„Neist ei tahaks ma praegu rääkida,“ vastas Indrek kõheldes, nagu otsiks ta jalaga teed.

„Mis siis nüüd enam on!“ ütles Vesiroos. „Nüüd on niikuinii kõik läbi. Mis mõte oleks veel vaikida. Pealegi, milleks seda minu eest varjata.“

„Esteks pole veel kaugeltki kõik läbi,“ tahtis Indrek seletama hakata, kuid Vesiroos pistis kärsitult vahele:

„Kuis nii, pole veel kõik läbi?“

35