süda nähtavasti kipitas sees, et klaver jäi tervena seisma endisele paigale, sest kui ta veel mõne hea sõõmu oli võtnud, lõi ta äkki rusikaga kõigest jõust vastu lauda, nii et jook laias klaasnõus kargas lauasistujaile näkku ja riietele, ning karjus peaaegu hullustuses, kuna silmadesse ilmus hiljutine ebainimlik läige:
„Löön puruks! Peksan puruks! Kõik teen tuhaks ja maksan kinni. Ei jäta kivi kivi peale, nagu Jeruusalemmas! Ka Toompea teen maatasa, lükkan vupsti! merre, sest ma olen pankrottmeister. Annan kord jalaga ja ongi teine vana patarei juures. Ainult vene kiriku kuplid jäävad veest välja. Kullatud kuplid! Mis?! Teie ei usu? Te arvate, et Köögertal ja komp. seda ei või? Te olete lapsed! Te olete põrund pead! Kas kuulete! Teil on oina oimud! Teil on tallekese tarkus, keda viiakse tappa. Teie ütlete, Köögertal ja komp. ei saa Toompead vana patarei taha. Köögertal ja komp. võttis Nikolailgi pea otsast. Mina olin see, kes saatis saksa Villemi Püha Helena saarele. Te ütlete Hollandisse? Aga kus seegi on, kui mitte püha Helena juures. Sealsamas mere ääres. Ärge tulge oma vähemlaste ja enamlastega, need on memmed. Nemad valmistavad ette, siis läheb Köögertal ja komp. ning hakkab tööle, et oleks inimestel raha ja vabadust. Ei tohi olla enamlast ega vähemlast, ei tohi olla põllumeest ega töölist, peab olema üks eesti rahvas, muidu lükkame Toompea Naissaare alla. Peab olema ainult Köögertal ja komp., peab olema ainult pankrottmeister või käigu kõik kuradile! Ainult Köögertal ja komp. toob rahvale raha ja vabaduse. Mina olengi see keiser, usk ja isamaa, mina ja mu semlakid. Sellepärast peksangi kõik puruks…“
