liha. Uued maestrod aina lisasid mängule hoogu ja tegid ise liigutusi, mis muutsid pilliomanikkude näod tõsiseks ja pahaaimavaks. Mõned mängijad, kel pillid alles peos, pugesid tasahilju lokaalist välja kõrvalruumi. See oli just sel silmapilgul, kus Köögertal töötas klaveri ees juba rusikatega. Varsti oli tal ka sellest vähe ja ta mõtles jalgadega mängima hakata. Nüüd kargas lokaali peremees ja paar kelnerit ligi takistama. See ajas Köögertali hoopis marru. Kõigile ootamatult viskas ta klaverikaane nagu kiige üle võlli ja see kukkus hirmsa paugatusega põrandale puruks.
„Hävitan maa pealt selle logu!“ karjus ta ise. „Teen ta pihuks ja põrmuks!“
„Klaver maksab paarsada tuhat,“ ütles peremees ja vahtis abiotsivalt ringi.
„Maksku või paar miljonit,“ vastas Köögertal. „Täna teen talle lõpu ja homme tasun arve. Eest ära, muidu kärvate ühes oma muusikamööbliga!“
Ta sööstis nagu vihane härg klaveri kallale, tahtes seda kõrgendikult uperkuuti alla visata, aga kümned käed hoidsid vastu. Nüüd hakkas ta kirudes otsima mõnda löögiriista. Sel silmapilgul astus naine tema juurde ja ütles heasüdamlikult:
„Lõhu aga lõhu, Karlikene, ära aga endale haiget tee. Klaverist pole lugu, homme ostame uue, aga mul on hirm sinu enda pärast.“
Seda häält ja neid sõnu kuuldes Köögertal jäi seisatama ja vahtis läbi juuksesalkude, mis korratult silmadele langenud, jõllitades naisele otsa. Äkki äigas ta käega juuksed otsaesiselt ja tema silmad omandasid jällegi nagu inimliku helgi, nägu hariliku joobnud ilme ning ta ütles kähiseval häälel:
„Ei lõhu, kui sina käsid. Ei tule uneski mõttesse lõhkuda! Sinul on minuga ikka kurjad mõtted.“ Ja ta pöördus saali poole ning kähises, nagu pigistaks keegi teda kõrist: „Mu kurk kuivab! Ma suren janusse!“
Mitmelt poolt korraga ulatati talle suured pooleldi täidetud klaasnõud, millest paljud juba joonud ja millest võttis temagi hea sõõmu. Siis läks ta klaverikõrgendikult alla ja istus oma endisele paigale. Aga ta
