„Öelge neile seal, et arve tuleb minule saata!“ hüüdis Köögertal minejaile järele ja lisas ümber pöördudes: „Mööbel, riistad, valu ja veri, ükskõik mis — ainult juubeliarve, muud mitte midagi. Nagu lobi ja lakegi. Maksan kinni ja sellega olgu lori lõpetatud.“
Nõnda mindi siis päevakorras edasi, nagu poleks midagi erilist juhtunud. Sest kõik, kes üldse midagi arvasid, olid üksmeelselt veendunud, et katki pole midagi, sest kõigil alles pead otsas. Oli ainult kaks, äärmisel juhul kolm inimest, kellesse see sündmus enam-vähem mõjus. Üks neist oli Rönee, kes astus Karini juurde ja ütles vabandavalt:
„Seda ma tõepoolest ei tahtnud! Ma ei tea isegi, kuidas see nõnda tuli. Märkasin alles siis, kui oli juba tehtud.“
Aga Karin oli väga leplikus meeleolus, sest ta vastas noormehele:
„See oli hea, et te seda siiski märkasite, kui olite juba teinud, muidu oleksite võinud talle veelgi mõne asjaga valada. Ja mõelge ometi, mis siis oleks olnud, kui see oleks sattunud silma või kuhugi mujale niisugusesse kohta.“
„See on lihtsalt hirmus, kui seda mõelda,“ oli Rönee nõus.
„Aga Paralepp hakkas mulle meeldima, kui ma nägin, et tal suu verd täis,“ ütles Karin. „Ta seisis nagu kangelane ja kõik olid kobaras tema ümber koos, kõik, ainult teie jäite eemale. Ja teie meeldisite mulle ka, kui te nõnda seal seisite. Te olete hirmus äge. Ei tohi nõnda äge olla.“
„Seda olin teie pärast, ainult teie pärast,“ kinnitas Rönee. „Kas te lubate ennast täna koju saata?“
Aga enne kui Karin jõudis vastata, astus nende juurde proua Köögertal, võttis noormehel käe alt kinni ja viis ta oma mehe juurde.
„Istuge siia lauda,“ ütles Köögertal. „Me tulime otsusele, et teie peale ei hakka põrmugi minu juubeli joogid, sest kuidas te muidu tabasite nii osavasti Paralepa nägu. Sellepärast tulge teeme õige mõne mõistliku tropi.“
