käte vahele, kuna Rönee lendas mürinal vastu laudu ja tema käes olev klaasnõu lendas põrandale puruks. Aga ta võitis oma tasakaalu silmapilk uuesti tagasi, kahmas laualt esimese kättepuutuva asja — kivist tuhatoosi, nagu pärast selgus — ja virutas sellega oma ründajale näkku, kuhu ilmus samal hetkel helepunane veri. See kõik sündis peaaegu silmapilkselt, ilma et ükski oleks saanud takistada, sest kõik olid seotud oma isiklikkude asjadega ja nende tähelepanu oli juhitud mujale. Karingi, kellesse asi otseteed puutus, nägi seda nagu unes või läbi paksu udu. Ainult siis, kui lõi mehe näol särama punane veri, tilkudes lõuaotsast põrandale, tuli ta nagu täielikule meelemärkusele. Siis’ep ta sedagi õieti taipas, et haavatu pole keegi muu kui advokaat Paralepp, kes kogu õhtu teda üksisilmi süngelt vahtinud, nii et Karinil hakkas sagedasti piinlik, mispärast ta ehk rohkem jõigi, kui ta seda muidu oleks teinud. Karini eeskujul hakkas ka Paralepp jooma, tõstes klaasi ikka temaga ühel ajal, nagu tahaks ta temaga kokku juua. Aga Karin ei tahtnud temaga kokku juua, sest tema oli täna selleks liiga tõsine. Karin kartis tõsiseid inimesi, temal endalgi oli tõsidust liiga palju tagavaraks. Sellepärast seltsis ta pigemini Röneega või mõne veel võõramaga, et poleks midagi mälestada ega millelegi mõelda. Et ta aga Röneega suudles, siis ka see polnud tõsiselt mõeldud, vaid sündis ainult sellepärast, et ta oli natuke rohkem joonud kui temale kasulik.
Nähes verd Paralepa suus ja lõual, Karin tormas tema juurde.
„Mina olen selles süüdi!“ hüüdis ta kõigi kuuldes.
„Teie ei ole seda väärt,“ vastas Paralepp, omal suu verd täis.
„Ja muidugi, ma pole seda väärt, mu mees ütleb sedasama,“ nõustus Karin alistunult.
Aga Paralepp kuulis vaevalt neid sõnu, sest temal võeti juba käe alt kinni ja ta talutati lokaalist välja. Karin nägi veel läbi ukse, kuidas talle palitu selga tõmmati ning siis trepist alla viidi, et lähemasse haiglasse sõidutada.
