ned tühjad pudelid aknasse ja isegi läbi akna tänavale, aga sest polnud suuremat lugu, sest milleks oli Köögertal siis end varustanud korrapidajatega. Las ometi nemad hoolitsevad, et ei rikutaks üldist head korda.
Natukese aja pärast ilmusid uued klaasid laudadele, aga nüüd tundusid need nii tühiste esemetena, et ükski ei võtnud enam vaevaks neid purukski peksta, ehk olgu siis, et mõni neist kogemata põrandale lükati. Inimesed olid vaheajal juba vennaks saanud ja nemad ei tahtnud, et kõlisev klaas oleks nende lahutajaks ja elumürgistajaks.
Inimene himustas õnne. Karingi himustas, sest tema ees seisis Rönee, suur klaasnõu käes, millest jootis teda kui väikest last või rumalat looma. Karin jõi ja naeris ning jõi siis uuesti, kuni ta lõpuks ütles:
„Katsume juua kahekesi korraga.“
„Ei,“ vastas Rönee, „sest siis ma ei saa teie suujäljelt juua.“
„Saate,“ vastas Karin. „Näete, ma rüüpan praegu siit, pange seda tähele ja tulge nüüd minu kõrvale, nõnda, ja nüüd pange oma parem käsi ümber minu kaela ja võtke vaasist kinni, soo, nüüd tõstke ta suule…“
„Maha jookseb!“ hüüdis noormees.
„Suud peavad lähemal olema, siis ei jookse,“ vastas Karin. „Suruge oma pale kõvasti vastu minu palet, veel kõvemini ja nüüd…“
Aga enne kui nad said jooma hakata, tõusis saalis suur kisa ja käteplagin, nii et nad unustasid oma toimingu ja vaatasid ümber: keset lokaali seisis ümmarik laud ja laual püsti noormees ja neiu, kes suudlesid, see oli kõik, muud mitte midagi. Sel silmapilgul kustus äkki tuli ja Rönee ning Karin jäljendasid nagu loomusunniliselt nähtud pilti. Kui kaua nende suudlus kestis, seda Karin õieti ei tea, sest tema ennegi uimane pea läks veel uimasemaks ja tal hakkas nii hea, et ta oleks tahtnud jäädagi pimedusse ja sellesse sülelusse, üsna ükskõik, millised oleksid olnud tagajärjed. Aga äkki läks ruum uuesti valgeks ja siis kisti noormees tema küljest sellise jõuga, et Karin tuikus tagurpidi kellegi
