Tantsuhoo kasvades suruti lauad ikka enam seina äärde, et keset lokaali jääks rohkem ruumi, ja ükski ei hoolinud sellejuures, mis sündis riistadega või mööbliga. Kui kelnerid püüdsid külalisi nende toimingus aidata või takistada, hüüdis Köögertal neile:
„Öelge oma härrale, et pärast esitab ta arve, aga nüüd käige kuradile! Tulge siis, kui teid kutsutakse.“
Selle peale tühjendas ta oma klaasi ja virutas selle vastu põrandat puruks. Tema eeskuju jäljendasid paljud, ka Karin, sest temale valmistas see toiming imelist lõbu. Lauale ilmusid uued klaasid, aga ka need purunesid vastu põrandat, niipea kui neist kord oli joodud. Varsti ei saanudki kelnerid muud teha, kui kanda purustatud klaaside asemele uusi. Tagavara vähenes silmanähtavalt ja peremees muretses selle täiendamise eest, saates inimesi hankima lisa. Aga enne kui ükski neist tagasi jõudis, lõppesid klaasid otsa ja nüüd algas see, mille poole ehk püütigi: algas joomine pudelikaelast ja üldisest riistast, sattugu selleks kas või mõni pesukauss. See oli see õige koktail, see oli see tõsine karjaküna, kuhu poole püüab inimene, olgu süües või juues, palvetades või pidutsedes.
On elanud suured ja targad mehed, kes on kirjutanud veel suuremad, targemad ja pühamad raamatud, aga kõik nad kinnitavad nagu ühest suust, et inimene ei saa muidu õnnelikuks, kui peab muutuma kariloomaks. Selle suure ja püha tarkusega siis ravitaksegi inimese õnnetut õnne ja kui ta ei parane, siis on ainuke vastus: inimene pole veel küllalt kariloom, sellepärast ta ei leia õnne. Inimesel on veel midagi, see on tema õnnetus. Loomal ei ole midagi, see on tema õnn.
Köögertal ja tema juubelikülalised tundsid seda tõde loomusunniliselt ja sellepärast püüdsid nad teha, mis nende võimuses, et neil ei oleks enam midagi: pudelid kallati tühjaks ja ei olnud varsti enam kuigi tähtis, kas nende sisemus voolas mõnda riista või põrandale, peaasi, et nad oleksid tühjad. Ning et poleks ka tühje pudeleid, siis need visati vastu seina, olgu selle koha peal ees mõni pilt või kuju. Nõnda juhtusid mõ-
