väga kallis lõbu, kui seda toimetada kultuuriliselt. Aga inimene, võrukael, tahab, et kui tappa, siis tingimata kultuuriliselt. Näiteks viimane sõda: inimene elas neli aastat hullem kui siga, aga kui tappis, siis tingimata kultuuriliselt. Kahurid ja kuulipildujad pidid seest ja väljast hiilgama, sest muidu ei andnud kultuurimõõtu välja, aga inimesel endal kasvasid seened selga, inimene läks üleni kärna ja kärnade all sigisid satikad. Nõnda! On mul õigus?!“
Muidugi, Köögertalil oli õigus, temal oli alati õigus, sest tema maksis ja ka see tähendas ainult kultuuri. Sellepärast jätkas ta:
„Tähendab, tapamasinad hiilgasid, aga inimene ise seenetas ning söötis satikaid, seda nõudis kultuur. Üldse on nõnda, et kõik masinad peavad hiilgama, aga inimesel pole seda tarvis, sest tema pole masin, vaid masina tegija. Tema on looja ja loojal pole vaja hiilata, mõistate? Loojal! Saate aru? Aga kes lõi inimese? Kes? Jumal, ütlete teie. Kes masina? Inimene, eks? Inimene lõi masina, mis hiilgab, aga ise läheb aina tahmasemaks, sest masinate korstnad suitsevad. Aga misuke peab siis olema jumal, kui ta lõi tahmase inimese, sest looja on ikka mustem kui tema masin? Nõnda mõtlen ma vahel. Aga nõnda ei tohiks ma mõelda, sest ma olen kiriku nõukogu liige, ajan koguduse asju, niiöelda usuasju, ja nende üle ei tohi kaksipidi mõelda…“
Nõnda rääkis Köögertal, kui ta hakkas seletama, et vabadus on raha. Nagu näete, kaldus ta oma peaainest pisut kõrvale. Aga kui kuulajal jätkus aega ja kannatust, siis pöördus Köögertal lõpuks tingimata raha ja vabaduse juurde tagasi, ainult et ta enne seda tegi pisut laialdase ringi. Tema võis tarvilikul korral isegi usult karata otseteed rahale ja öelda:
„Usk on nagu vabaduski ainult raha, sest milleks inimene siis usub, kui see ei too midagi sisse. Iga asi peab midagi sisse tooma, olgu see oma maja põletamine või pankrottiminemine. Usk on ka nagu pankrottiminemine: kui enam muud ei aita, siis inimene katsub usuga õnne, kas saab veel midagi või ei saa. Sellepä-
