nud vaja viimast tuluallikat — maksujõuetust kasutama hakata. Köögertal veendus siis, et kui juba vaimne ilm ei tunne õiget juubelirõõmu ega leia õiget juubelituju ilma kanna kargamiseta kaaslase kõrile, mis siis rääkida veel sellest, kui juubeldaks mõni tema taoline avalik tegelane, kelle igapäine ülesanne ei seisagi muus kui aga oma ametivendade pookimises. Siis’ep tal esimest korda mõtegi tärkas oma juubelit pidada avalikus paigas ja avalikkude korrapidajate osavõtul, nii et oleks üks kõigiti korralik sööming-jooming, lõppegu ta siis mõne molu sisselöömisega või lihtsalt kaklusega, nagu see viisiks vaimses ilmas.
Peale muu oli avalikel korrapidajail veel oma eriline ülesanne. Kuna Köögertal ei tunnustanud enam riiki — varemalt armastas ta teda oma isamaaks nimetada, — siis pidid kutsutud korrapidajad selle eest hoolitsema, et Köögertal võiks vähemalt oma juubelitki pidada, nagu poleks riiki, seda endist isamaad, üldse olemas. Muidugi, tõelikult on ta olemas, sest ta on ju maksma pannud isegi mingisuguse politseitunni, aga just politsei ise tehkugi nõnda, et Köögertalile oleks olematu niihästi olev isamaa kui ka tema politseitund. Köögertal maksab, ja nõnda pole temale ega ta sõpradele olevat olemas. Kõik kaob nagu nõiduseväel ja nemad on täiesti vabad. On teostatud aastatuhandete unistus. Köögertal tuli ju Venemaalt, sellepärast teab ta väga hästi, mis on vabadus. Ta seletab seda teistelegi, kui aga keegi leidub, kes tahab kuulata. Ja kuulajaid leidub, sest vabadusest unistavad kõik, vabaduse järele ahmivad kõik. Temast on kõigil suur puudus, töölistel oma masina juures vabrikus ja vabrikandil oma telefoni juures kontorilaua ääres. Vabadusest on puudus nagu rahastki. Sellepärast õpetabki Köögertal:
„Vabadus on raha. On raha küll, siis jätkub ka vabadust. Vaadake Venemaad. Tsaari ajal oli seal raha laialt ja kes kaebas siis vabaduse puuduse üle? Põrandaalune, sest temal polnud keisrite, kuberneride ja kindralite tapmiseks küllalt raha. Tapmine on üldse
