XXX.
Köögertalil oli õnnestunud mingisugune suurem ärioperatsioon — pankrottmeistril Köögertalil, nagu ta nüüd ise end armastas uhkeldavalt nimetada. Muidugi, tema uhkustamine polnud põhjendamata, sest kõigist tänini laostunud ärimeestest oli tema üks neist haruldasist, kes olid osanud isegi maksujõuetust kasutada sissetulekuallikana. Mis ja kus olid tema ärikaaslased? Nõmmik tõsteti ühes naise ja lastega tema omast majast välja, ja ta oli sunnitud kuhugi agulinurka paaritoalisse korterisse pugema. Ojasuul müüdi kogu tema korteri sisseseade ja, kuigi ta oksjonite haidega kokku leppides osa asju tagasi sai osta, siis sündis see ainult sõprade abil. Ta oli õnnelik, et tal tutvuse tõttu läks korda kohta leida, mis kindlustas talle vähemalt elatisminimumi. Lauri oli suutnud ainult niipalju päästa, et avas ühes naisevenna Sõmeraga puuaia, kus üks pidi muretsema kauba sisseostu, teine väljamüügi eest. Aga ettevõttele ennustati lühikest iga, sest mõlemad osanikud arvasid õige aja saabunud olevat, kus võib teise kulul poolvillast teha, üks puid kokku ostes ja pärale toimetades, teine neid inimestele müües.
Kõige halatsemisväärses seisukorras oli ehk Vesiroos. Tütre abil sai ta alguses jalad ilusasti alla, nii et oleks võinud muretult oma vanad päevad lõpetada, aga need mõned aastad, kus ta oli vürtspoodnikust tõusnud peaaegu suurärimeheks, olid tema arusaamise ärist nii põhjalikult muutnud, et leiva, piima, heeringate, kartulite ja petrooleumi jagamine rahvale ei rahuldanud teda enam põrmugi. Vesiroosi keha, mis oli maailmasõja õnneaastail eriti kogukaks paisunud, tõmbus pankroti järele peagi harilikesse mõõtudesse tagasi, nagu see te-
