Indreku seletuse kiuste Karin tõusis täna just vara ja ilmus õigel ajal hommikueinele.
„Kuidas minu härra abikaas ja isand suvatsesid täna öösel puhata?“ küsis ta Indrekult pilkavalt.
„Ja armuline proua?“ küsis Indrek samuti vastu.
„Tänan,“ vastas Karin. „Suurepäraselt! Mul oli oivaline uni.“
Aga kui Indrek talle pilgu näkku heitis, arvas ta järeldada võivat, et vaevalt oli Karin üldse silma kinni saanud. Ta oli vististi nagu Indrekki vaevanud oma südant ja pead pööraste tundmuste ja mõttetute mõtetega. Nad jätkasid seda piinavat toimingut laua ääreski sellise innuga, et unustasid toidu või kui pistsidki endale midagi suhu, siis tundus see kõrvetavalt kuumana või purukuivana, nii et ei tahtnud kuidagi kurgust alla minna. Indrek tõusis lõpuks sõnalausumata lauast, et kooli minna. Kui Tiki talle lävele järele jooksis ja jumalagajätuks musi nõudis, ütles ta sellele:
„Papal pole aega, mine mamma juurde, küll tema annab sulle musi.“
Aga need sõnad ärritasid millegi pärast Karinit hirmsasti. Ta kargas mürinal lauast, tormas uksele ja hüüdis:
„Ah nüüd hakkad sa ka lapsega! Sellest pole veel küll, mis minuga! Sa oled lihtsalt toores!“
Muide, Indrek polnud oma sõnadega lapse suhtes midagi erilist mõelnud, ta oli isegi valmis tema soovi täitma, aga kuuldes Karini häält ja nähes tema nägu, otsustas ta vastupidi: ta avas ukse, et minna. Aga vaevalt oli ta selle enda järel sulgenud, kui ta kuulis Tiki nuttu ja haledat kaebust emale:
„Papa ei annud musi!“
„Papa päh!“ vastas Karin Tikile hukkamõistvalt ja halvakspanevalt.
„Papa pai,“ ütles Tiki vastuvaidlevalt.
Seda kuuldes Indreku jalad pöördusid nagu iseenesest trepil ümber ja viisid ta tuppa tagasi.
„Tiki, tule siia, papa annab sulle musi,“ hüüdis ta last, ja kui see juurde jooksis, endal silmad alles märjad, ja kui Indrek ta üles tõstis ja teda suudles, nägi ta
