arusaamatuga riivas, siis haaras ta temal käsivarrest kinni ja tahtis teda vägivallaga oma töötuppa juhtida. Aga nüüd Karin sai äkki hirmus ägedaks, tõstes häält ähvardas ta kogu maja kokku karjuda, kui Indrek ei jäta oma maamatsi võtteid.
„Sa oled tõepoolest aru kaotanud,“ tähendas Indrek selle peale ja vabastas naise käe.
„Sinuga elades võib hullukski minna,“ vastas Karin.
„Ma ei saa sinust põrmugi aru,“ ütles Indrek.
„Mina sinust ka mitte,“ hüüdis Karin vastu.
„Kas sa ei ütleks mulle, mis sul ometi on?“ küsis Indrek.
„Sa tead seda ilma minu ütlematagi.“
„Ma ei tea midagi.“
„Seda parem. Siis on ju kõik korras,“ vastas Karin ja läks Indrekust mööda magamistuppa. Indrek seisis natukene aega esikus, kustutas siis naksatades tule — jah, täna pani ta tule naksatamist kustutades ebaloomulikult selgesti tähele — ja läks Karinile järele. Ilma et nad oleksid sõnagi vahetanud, vabastasid nad endid rõivaist ja pugesid igaüks oma voodi. Indrek sai sellega palju rutem toime, kuna Karinil oli endaga rohkem tegemist. Näis, nagu viivitaks ta meelega oma öösise tualetiga, võimalik ometi, et see Indrekule ainult nõnda paistis. Kui tuba juba pime, söandas Indrek küsida:
„Karin, võin ma sinu juurde tulla, mul on üksinda hirmus külm?“
„Kabinetis oleks sul palju soem, kui sa külma kardad,“ vastas Karin üsna ükskõikselt.
„Võin ma sinna minna?“ küsis Indrek.
„Palun,“ lausus Karin.
Ja nõnda tõusis Indrek voodist, kahmis kaenlasse vaiba, linad ja padja, võttis teise käega toolitoelt oma riided, kobas sängi alt saapad ja lahkus toast, ilma et oleks lausunud veel sõnagi. Ta läks ja tegi aseme sohvale. Hommikul ta pesi end köögis, seletades seda Tiinale Karini magamisega, kelle rahu ta ei tahtvat rikkuda, pääses ju vannituppa läbi magamistoa. Aga nagu
