sündinud, aga ta ei mõistnud, miks ta vaikib. Peaaegu oleks ta tahtnud küsida. Siiski, kui vaikib Karin, pidi ka vaikima tema ise, sest võib-olla talitas naine just tema nõuande järele: katsus omal jõul endaga toime saada. Ometi — mis see küll võiks olla? Meleski lugu? Aga selle mõtte segas Karin pärast lõunat, küsides Indrekult raha, mida sel muidugi ei olnud.
„Kas sa ei oleks nüüd nõus obligatsiooniga?“ küsis Karin.
See pani Indreku mõtlema. Alles natukese aja pärast vastas ta:
„Kui ma teaks, milleks sa raha vajad…“
Seda vastust Karin oli oodanudki, sest kogu kõnelus oli just selleks alustatud, et võida nüüd vastata:
„Seda ei või ma öelda, ennem muretsen ise kuidagi.“
Sellega jutt seks korraks lõppeski. Aga Indrek tundis südames imelikku rahutust ja veel samal päeval katsus ta endist kõnelust jätkata, kuid nüüd Karin tegi näo, nagu ei huvitaks see küsimus teda enam põrmugi. Nõnda jäigi kogu asi nagu õhku rippuma ja Indrek ei saanud maast ega taevast aru, mis see kõik tähendab. Ainult ühte pani ta tähele: Karin muutis äkki oma eluviisi. Kui ta viimasest suurest patutunnistusest saadik oli saanud koduseks ja ei läinud kuhugi ilma teatamata, siis nüüd näis, nagu oleks ta jällegi tagasi langenud vanadele teeradadele. Hommikuti, kui Indrek läks tööle, jäi Karin magama, ja lõunal, kui Indrek tuli koju, siis oli Karin juba välja läinud. Lõunasöögile jäi ta sagedasti hiljaks ja istus sellepärast üksinda lauas või ei söönud seda kodu üldse mitte. Õhtud veetis ta kinodes, teatrites, kontsertidel või lokaalides, kus mängis moodne muusika ja keerlesid tantsupaarid. Koju ilmus enamasti ikka pärast keskööd. Nõnda kordus see päevpäevalt.
Ühel ööl ilmus ta alles kella kahe ja kolme vahel, olles ülilõbusas tujus. Indrek, kes ta sisse laskis, kutsus teda kabinetti, et temaga rääkida, aga Karin ütles, et tema tahab praegu ainult magada, rääkinud olevat ta niikuinii üleliigagi täna. Et see vastus Indrekut millegi
