õnnelikuks saada. Ja kui ma nõnda käin, nagu ma käin, siis mitte, et abielu rikkuda, vaid et see on minu viga.“
„Küll oled sina alles laps, Tiina!“ hüüdis Karin. „Sa ei tea veel sedagi, et meestele meeldivad just meie vead, mitte voorused, sellepärast olemegi kõik nii halvad.“
„Ah nii,“ imestus Tiina ja lisas: „Sellepärast siis ongi prouad kõik nii kurjad. Nüüd ma mõistan: mehed valivad kõige pealt omale need välja, kel miski viga, ja kui neist ei jätku, siis alles tuleb paremate kätte kord. Aga miks siis mind ükski mees pole tänini tähele pannud, mul on ju ka viga?“
„Küll olete teie, Tiina, kaval,“ ütles Karin. „Rumal ja kaval. Teete süütu näo, nagu poleks teil aimugi, et härra algusest saadik teie kõnnakut tähele paneb — teie viga, nagu te ise ütlete.“
„Issand jumal!“ hüüdis Tiina pooleldi nagu karjatades, aga nii ebamääraselt, et raske oli mõista, kõlas tema hääles rõõmus üllatus või rabav hirm.
„Mängige aga mängige, mind te sellega enam ei peta,“ ütles Karin halvakspanevalt ja nagu etteheitvalt ning lahkus köögist. Tiina aga, niipea kui jäi üksinda, istus nagu lõdvalt järile, mis seisis köögilaua ees ja jäi sinna tükiks ajaks. Ta oleks ehk veel kauemgi istunud, kui mitte mingisugune keedunõu poleks hakanud üle ajama ja teda tema unelusest äratanud. Kogu tema kehas ja hinges voogas midagi magusat ja uimastavat. Milline õnn, et proua lahkus köögist, muidu poleks ehk tema, Tiina, suutnud vastu pidada ja oleks kuidagi oma saladuse avaldanud! Ta tundis oma puusades ja niuetes peaaegu kõrvetavat kuumust, mis lõõmas ja pakitses. Kõrvus tõusis kerge kohin ja silmalaud muutusid raskeks, nagu peaks ta siinsamas langema sügavasse unne. Kõik kokku oleks nagu eelaimdus ilmatusuurest õnnest, mis saabumas. Tiinal on peaaegu nagu hea meel, et see õnn pole veel käes, sest võib olla ei suudaks ta seda praegu veel taluda, olles selleks alles liiga rumal. Tal on sellestki küll, et ta teab — härra on teda tähele pannud, nagu proua ütleb.
