ja silmad hakkasid tal ikka rohkem särama, sest tema peas oli tekkinud hea mõte.
„Kui proua mu paigale jätab,“ rääkis tüdruk, „siis ma toon tunnistuse, et ma pole härraga abielu rikkunud. Lähen arsti juurde ja toon. Lähen sellesama juurde, kuhu proua mu siis viis, kui ma siia tulin. Sest ega ju neitsid abielu riku, ega?“
Kui Karin oli hullunud pilgul asja otsinud, millega tüdrukut pähe rabada, siis oli ta just ise selle hoobi nüüd saanud — tüdruku sõnadega nimelt. Karin lõi peaaegu jalul tuikuma. Tiina oli imelise mõtte rääkinud sellise lihtsusega, nagu oleks ta alles laps või elukogenud tark. Mängis ta nii hästi oma osa? Aga kui ta mängis, kelleks pidas ta siis Karinit? Ning kui ta ei mänginud, kelleks pidi Karin siis ise end pidama? Ta ei leidnud vastust ja sellepärast ütles ta ülitargalt:
„Neitsid rikuvad abielu oma südames.“
„Proua, oma hingeõnnistuse juures…“ hakkas Tiina palavalt.
„Jätke see sõnakõlks!“ hüüdis Karin vahele. „Mulle on tüdrukud vandunud iseenda ja oma ema hingeõnnistuse juures, aga mees, kelle nad läbi akna sisse lasksid, oli neile ikka kallim kui see või teine õnnistus.“
„Need vandusid siis muidu, ise ei uskunud,“ ütles Tiina.
„Kas teie usute?“ küsis Karin. „Aga mis te siis kaardimoori juurde otsite, kui te usute?“
„Miks siis mitte?“ küsis Tiina imestunult vastu. „Kust see kaardimoorgi kõik teab, kui mitte jumala vaimu läbi.“
„Te olete tõepoolest põrund, Tiina!“ hüüdis Karin.
„Aga kuis ta siis muidu kõik õieti teadis, kui mitte püha vaimu läbi?“ küsis tüdruk. „Kuis ta võis muidu teada, et minul on hinge peal suur saladus?“
„Teil pole enam mingit saladust,“ ütles Karin.
„On, proua,“ kinnitas Tiina. „Sest kui proua arvab, et abielurikkumine oli minu saladus, siis pole see õige, sest mina pole abielu rikkund ja ei tahagi rikkuda. Mina tahan muidu kaardimoori ettekuulutuse järele elada ja
