hekesi kokkulepitult ning veavad teda, Karinit, ninapidi. Nemad petavad teda mitte ainult Meleski asjas, vaid ka kõiges muus. Kõiges, kõiges, kõiges! Neid sõnu endamisi korrates Karin pidi hambad tugevasti kokku suruma, sest muidu oleks ta keset tänavat purskunud nutma.
Oma maja juurde jõudes tal oli äkki tundmus, nagu läheneks ta võhivõõrale paigale. Ta isegi viivitas ukseavamisega, nagu peaks ta tõsiselt aru, kas astuda sisse või pöörduda tagasi. Issand jumal! mis minuga ometi on, lausus ta endamisi aru pidades. Aga ta isegi ei teadnud õieti, mis temaga on. Tõepoolest oleks ta pidanud oma südamepõhjas rõõmutsema, sest ta oli kuulnud, milline hädaoht oli varitsenud Indrekut ja kui imelise õnnega see temast möödunud. Aga selle asemel tundis ta ainult viha ja valu, nagu oleks keegi raisanud tema eluõnne.
Oma esimese ägeda vihahoo ta puistas Tiinale. Ta masendas tüdruku kuulmatute süüdistuste ja ähvardustega. Ei aidanud selle kinnitused, et tema ei tea midagi rohkem, kui ta viimati rääkinud, ei aidanud ka tema pisarad: kõik mõjus aina vastupidi. Sest Karin mõtles: asi peab olema väga tõsine, kui tüdrukul nutt nii näpu otsas ja ise ometi nii kramplikult salgab. Sellepärast ütles ta lõpuks:
„Ma pole tänini hoolinud, kui teised prouad kinnitavad: ära võta kunagi noort tüdrukut majja, olgu ta inetu või ilus. Meestel ei ole silma ega maitset, neil on ainult teadmine, et tüdruk on noor. Nüüd on mul see noorus käes: tüdruk rikub mehega abielu mu oma silma all.“
Need sõnad mõjusid Tiinasse imelikult. Sest kui ta enne oli nutnud, siis tõmbusid ta silmad nüüd äkki kuivaks ja ta jäi laial, hirmunud pilgul Karinile otsa vahtima, nagu ei saaks ta õieti aru, mis temale öeldakse. Alles natukese aja pärast hüüdis ta:
„Armuline Jumal! Kas proua tõesti seda härrast arvab?!“
„Ma räägin teist, mitte härrast!“ hüüdis Karin tüdrukule vastu.