IXXX.
Linnaservale jõudnud, Karin saatis oma kaaslase mingil ettekäändel minema, sest ta tahtis olla üksi oma valu ja vaevaga. Ta lonkis noruspäi pikkamisi koju poole ja süvenes sel määral oma mõtetesse, et tõukles vastutulijate ja möödaminejatega ning pääses kuski tänavanurgal vaevu veoauto rataste alt, millest tal oli peaaegu südamest kahju. Jah, see õnnelikult möödunud õnnetus viis ta mõttele, et kui ta oleks osanud, siis oleks ta nüüd ise meelega kustki surma otsinud, et oleks kõigel lõpp. „Küll ta siis teaks,“ lausus ta sellejuures endamisi, mõeldes Indrekut.
Aga siis meenus talle, et kui ta tõesti oleks jäänud auto rataste alla ja saanud surma, siis oleks kõik näinud selles ainult lihtsat ja igapäist õnnetust ja Indrek oleks ehk nagu ikka öelnud: „Tuult sa külvasid, tormi sa lõikasid.“ Ja see oleks ehk kõik olnud. Ainult lapsed! Aga lapsedki on alles liiga väikesed ja rumalad selleks, et õieti mõista, mis on ema ja mis on surm. Nemad unustaksid ta vististi üsna varsti. Nemad unustavad ta elusanagi peaaegu; kui nendega on Tiina, kel jätkub nende tarvis palju rohkem kannatust ja püsi.
Jah, Tiinal on lastega palju rohkem kannatust kui Karinil endal, seda tunneb ta praegu peaaegu valusalt ja sellepärast tekib tal paratamatult küsimus: miks on see nõnda? miks on Tiinal tema lastega niipalju kannatust, et see paistab peaaegu armastusena? Millest see armastus võõraste laste vastu? Kas see pole parimaks tõestuseks Karini kahtlustele, mis tärkasid täna uue hooga, kui Rönee jutustas Meleski lugu? Tiina on tingimata Indreku seikluste kaasteadja ja ta salgab ning valetab nagu Indrekki. Nad salgavad ja valetavad ka-
