Noormees kordaski oma endiseid sõnu ja lisas siis seletuseks juurde:
„Õnnekohe pääsemiseks peab seda sellepärast nimetama, et üks oli ju sihtinud Meleski, teine teie mehe pihta, kuid mõlemad kuulid sattusid ühele.“
Karinile tuli tema halb nõrkusehoog uuesti peale ja nüüd juba hoopis kangemal kujul. Ta käsi otsis männi krobeliselt koorelt tuge, aga ei leidnud nähtavasti ja nõnda vajus ta männi juurde samblale. Rönee, kes talle appi tõttas, seadis ta istuma, selg vastu puud.
„Armuline proua, mis teil ometi on!“ rääkis ta hirmunult.
„Juba läheb üle, juba on parem, see tuleb ikka nõnda, kaks või kolm korda, kunagi ei jää ühega. Hea, et mu mees siin pole, muidu mõtleks ta jumal teab mis. Nüüd te näete, misuke ma olen. Öelge nüüd ise, kas võib niisukest viletsat naist armastada, kes ei suuda kevadist värsket õhkugi välja kannatada, kardab päikest ja tuult…“
„Ma jumaldan teid,“ rääkis noormees ja langes Karini ette põlvili, haarates tema käed.
„Suudelge siis mind,“ vastas Karin nõrgalt.
Ja kui noormees ta oma käte vahele kahmas ning teda nii tugevasti vastu rindu surus, et Karinil seljakondid rägisesid ja hingus lämbus, mõtles see parastades Indrekule: „Küll sa siis tead, mis on. Ma maksan sulle kümne-, saja-, tuhandekordselt kätte. Ma tasun iga su hirmsa vale veel hirmsama tõega, nii et sa mäletad. Veel surres pead sa mind mäletama. Mina armastan, aga sina mäletad.“
Noormehe suudlused ja kallistused muutusid aina metsikumaks ja pöörasemaks, sellepärast ütles Karin:
„Mitte nii kõvasti, mu huuled ponduvad üles ja kehale jäävad sinised laigud, mees võib näha, ta on hirmus armukade.“ Karin püüdis end hellalt vabastada noormehe kätest, kes peaaegu oli nutul valusast kirest ja ei tahtnud millestki hoolida. „Aga te pole mulle ju veel midagi jutustanud, ainult paar tühist sõna, mida ma isegi teadsin. Aidake mind ilusasti üles ja kõnnime pisut, te teate, kevadel on maa külm, te peate ennast minu
