„Tähendab, te tundsite teda?“ küsis Rönee üllatatult.
„Ei,“ vastas Karin, ja kui noormees talle arusaamatuses päranipilgul jäi otsa vahtima, lisas ta seletuseks: „Õieti hakkasin ma teda alles pärast surma armastama. Sest kui ma nägin, kuidas mu mees tema pärast nuttis ja kuidas ka Tiina mehe nutu tõttu tönnima pistis, siis läksid ka minul silmad märjaks, ja ma ütlesin: see pidi olema kuldne inimene, teda oleks pidanud armastama…“
„Aga ta oli ju põrandaalune revolutsionäär,“ hüüdis noormees vahele.
„Teie räägite nagu kõik mehed, sest teie pöörate iga asja poliitikaks. Aga mina ei pööra, sest mina olen naine. Mina nägin lihtsalt pisaraid, muud ei midagi ja ma oleks tahtnud, et inimest, kelle pärast nutetakse, oleks armastatud. Mul tuli nimelt mõte, et see inimene hakkas ehk ainult sellepärast poliitikat ajama, et ta ei leidnud armastust. Ja siis ma ütlesin endale: hea küll, elus polnud sul armastust, aga surnult tahan mina sind armastada, et vähemalt sealilmas sul poleks vaja poliitikaga jännata. Nõnda ma siis armastangi teda nüüd ja sellepärast tahangi nii väga tema surmast kuulda.“
„Ta on selja tagant maha lastud, ainult õnnekohe on teie mees pääsenud, sest nad istunud mahalangenud puu peal kõrvuti,“ ütles Rönee ja mõtles jätkata, aga äkki märkas ta, et Karin on näost sootuks valge ja toetub männi najale. Ta sööstis teda aitama ja hädaldas: „Eks olegi jälle! Ma tegin vististi hirmsa rumaluse, et teile rääkima hakkasin. Aga see pole ju kindel, ainult kuulujutt…“
„See pole see,“ rääkis Karin, „seda ma tean, olen kuulnud… Aga kevadine õhk või tuul ja päike, ma ei tea mis, mina ei kannata seda. Paar päeva tagasi olime mehega kahekesi ja siis juhtus seesama: nagu jääks äkki hing kinni, süda seisma, ei tea millest… Aga, näe, juba läheb üle, vaadake, ma käin päris ilusti, pole enam midagi. Rääkige edasi. Korrake, mis te ütlesite, ma ei kuulnud hästi, sest enne tuli see nõrkusehoog mul peale.“
