„Naine ei mõista meest kunagi võõriti, mees ainult naist, pidage seda meeles,“ ütles Karin ülitargalt.
„Siis mõistan mina teid võõriti,“ rääkis noormees alistuvalt. „Aga kui ma teile laulan ja siis teid väga palun…“
„See oleneb sellest, mis ja kuidas te laulate,“ rääkis Karin vahele. „Ma ei luba seda isegi oma mehele heast-paremast, vaid ta peab enne midagi niisukest tegema, et ma tahan — nõnda peab see olema.“
„Nüüd on mul päris kindel, et te olete alles noor, sest vanad, nagu mammi, himustavad alati suudelda,“ rääkis Rönee elutargalt.
„Ei, noorhärra,“ õpetas Karin, „ainult mees hakkab kohe himustama, naine armastab. Laulge mulle armastusest.“
Jällegi ei saanud Rönee õieti aru, kas Karin heidab nalja või räägib ta seda, mis ta arvab. Ometi hakkas ta laulma, laulma armastusest. Kuid ta ei saanud seda kuigi kaua teha, sest Karin tormas tema juurde ja hüüdis nagu hirmusosinal:
„Ma palun, mitte enam! Ma ei või!“
„Teile ei meeldi täna mu laul,“ ütles Rönee ülinukralt ja haavunult. „Te ainult mängite minuga.“
„Ei,“ hüüdis Karin vastu. „Mul tuli äkki midagi hirmsat meelde, sellepärast. Te ju teate seda Meleski lugu, olete muidugi kuulnud?“
„Olen kuulnud,“ kinnitas noormees.
„See on ju ometi õige, et ta kusagil siinpool maha lasti,“ rääkis Karin. „Ja kui mõelda, et inimene suri siinsamas mõni päev tagasi ja meie laulame täna juba armastusest! Mul hakkas lihtsalt õudne. Kas teil ei hakka?“
„Ei,“ vastas noormees, „sest minul pole selleks mingit põhjust.“
„Ega minulgi ole, aga ikka on õudne,“ seletas Karin. „Ja uskuge, mul on pisut õudne ka armastuse pärast. Nii kui kuulen, et lauldakse, kohe käib värin südamest läbi, just nagu lauldaks surmast. Sellepärast tuligi mul esteks nii elavalt Meleski surm meelde. Ma
