Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/319

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

valt noormehele otsa, kuid ei tõmmanud oma kätt tema peost.

„Seda ma ei või,“ ütles ta nagu vabanduvalt, „sest ma armastan oma meest.“

„Ega te siis sellepärast teda vähem armastama hakka,“ vastas Rönee. „See on ju üksainus kord.“

„Seda ei või teada,“ raputas Karin oma pead ja vaatas naeratades noormehele otsa. „Võib-olla hakkan vähem. Kunagi ei või seda ette teada.“

„On see siis nii hirmus, kui hakkate vähem?“ küsis noormees.

„See on väga hirmus,“ kinnitas Karin, aga nõnda, et teine kuidagi ei võinud taibata, räägib ta tõtt või heidab ta ainult tühja nalja. „Kas te veel kunagi pole seda tundnud?“

„Ei,“ vastas noormees, „sest ma pole veel kunagi õieti armastanud.“

„Aga nüüd te luiskate!“ hüüdis Karin, vabastas oma käe ja astus edasi. „Kindlasti luiskate! Sest kuhu jätate mammi?“

„Issand, kui õieti on tema mind hoiatanud!“ hüüdis noormees ja püüdis Kariniga sammu pidada.

„Milles?“ küsis Karin.

„Selles, et naised on südameta,“ vastas noormees. „Noored naised nimelt, ütleb mammi, sellepärast ta hoiatab mind alati nende eest.“

„Jumal tänatud, et mina enam noor ei ole!“ hüüdis Karin naerdes ja vaatas noormehele nagu õrritavalt otsa.

„Armuline proua, teie olete noor ja südameta,“ ütles noormees peaaegu nukralt.

„Kuis nii?“ hüüdis Karin imestunult.

„Te palute mind laulda, aga tuletate mulle ise mammit meelde.“

„Aga teie tahate mind suudelda ja kinnitate ise, et te kedagi ei armasta,“ vastas Karin, nagu oleks teda vallanud sama tõsidus, mis noormeestki.

„Teie mõistate mind võõriti!“ hüüdis noormees paluvalt.

319