teda väga imestuma ja tema uudishimu ning kahtlused kasvasid päevpäevalt. Ta katsus asjast juttu teha Kittyga ja proua Meeliga, ta küsis ühte ja teist Mägarilt ja isegi Paralepalt, aga nad vaatasid talle kuidagi imelikult otsa ning vabandusid teadmatusega: nad polnud asja kursis või kui olidki, siis nii halvasti, et ei tahtnud tühje jutte edasi kanda, sest neid on seltskonnas niikuinii üleliia. Viimaks ei saanud Karin muidu, kui määras Röneele kohtamise, et temalt saavutada seda, mida nii targu varjavad teised. Pealegi seadis Karin nõnda, et nad läksid kahekesi linnast välja sinna poole, kus pidi olema juhtunud Meleski surm.
Oli ilus kevadeilm kõleda meretuulega. Aga männiku vahel oli üsna soe, nii et Karin päästis mantlihõlmad lahti ja laskis nad lehvima nagu liblikatiivad. Et nad noormehega kõndisid külg külje ääres, siis takerdus see tuulepuhanguil Karini mantlihõlmasse ja tema palgeisse tõusis ikka elavam puna.
„Kui te teaksite, kui õnnelik ma täna olen!“ rääkis Karin ja vaatas noormehele otsa läbi juuksesalkude, mis langesid tuules silme ette. „Ma ei uskunud üldse enam, et ma võiksin veel nii õnnelik olla. Ainult üks asi vaevab mu südant.“
„Tohin ma teada, mis see on?“ küsis noormees.
„Mul on teile suur, suur palve, kas lubate seda täita?“
„Kui see minu võimuses seisab,“ vastas noormees niiskel pilgul, oletades jumal teab mida.
„Oh jaa! Seisab küll,“ vastas Karin. „Laulge midagi. Ma tahan teid siin kuulda, ma tahan teid üksi kuulda. Mõistate? Ma tahan, et laulaksite ainult minule. See on nii hea. Ma ei tea, mis ma teile annaksin või teie heaks teeksin, kui te laulaksite ainult minule siin metsas.“
„Armuline proua,“ ütles noormees nüüd liigutatud häälega ja haaras Karinil käest kinni, „lubage end üksainus kord suudelda ja ma laulan teile kas või õhtuni, tulen igapäev teile siia või mujale, kuhu käsite, laulma.“
Karin jäi nagu üllatatult seisma ja vahtis etteheit-
