„Pane nüüd ise tähele, kuidas sa mulle vastad,“ ütles Karin. „On see mõni õige vastus?“
„Võid päris kindel olla,“ rääkis Indrek, „minu poolt pole selles asjas enam midagi oodata, sest mina olen kõik öelnud, mis mul öelda.“
„Aga kas sa tead veel midagi?“ päris Karin ja vaatas Indrekule uurivalt silma.
„Ei,“ vastas Indrek ja kannatas pilgu välja.
Sel lühikesel kahetähelisel sõnal olid Indreku elus otse saatuslikud tagajärjed, vähemalt tema ise arvas hiljem nõnda. Sest kõik, mis sündis, sündis selle tühise sõna pärast, nagu oleks temas eona peitunud niihästi kogu tema enda kui ka Karini inimlik totrus, pöörasus, kurjus ja julmus.
Meleski surm äratas nimelt väga suurt tähelepanu ja temast räägiti kõikjal. Huvi muutus veel elavamaks, kui ajakirjanduse kaudu sai teatavaks, et ametiasutused keelduvad tema suhtes andmast põhjalikke ja üksikasjalisi seletusi, mille tõttu pidi oletama, et kogu sündmusega on seotud mingisugused erilised saladused. Neist saladusist tegidki mõned lehed lööknumbri, et pingutada inimeste närve ja meelitada neid lehte ostma. Anti mõista, et lähemal ajal avaneb võimalus tuua asjasse lõplikku selgust. Sellepärast siis — ainult pisut kannatust, ainult pisut lehe ostmist ja lugemist ning siis on käes see saladuslik asi, mis piinab kõigi kodanikkude meeli. Pimesikumäng ja saladiplomaatia peaksid avalikus elus ometi jäädavalt mööda olema. Või mis ajast saadik ei kuulu inimese surm avaliku elu nähiste hulka? Ega püha bürokraatia ometi arva, et kui inimene on su vastane ja põrandaalune, et ta siis enam polegi inimene? Oma surnud vastast tunda on riigikodanikul rohkem põhjust kui elavaid sõpru. Üldse — vaba- ja edumeelsed lehed olid väga kurjad, et ametnikud ei tahtnud lasta põrandaalust inimest isegi peale surma täiel määral põranda peale.
Tõepoolest oli aga lugu nõnda, et Meleski surma saladus oli niiöelda avalik saladus, millest ei kirjutatud, kuid millest kaksi-kolmi päris julgesti räägiti. Ainult Karini kuuldes ei tehtud seda mitte. See pani
