taga, kuna lapsed karistavad samas meeleolus oma nukke, mängukanne või meie kõrvu oma hirmsa kisaga. Niipea kui aga leiutatakse enesenägemise-prillid, ei kordu need asjad enam kunagi. Iga laps näeb siis, et mitte nukk või mängukann pole nii hirmus kuri, et teda peaks karistama või puruks peksma, vaid kurjus istub lapses eneses, nii et teda tuleb karistada, kui karistamisel üldse mõtet. Või arvad sa, et Tiina hakkaks ustega paugutama või riistadega kolistama, kui ta ühel ilusal päeval näeks, et mitte taldrikuil ja nugadel-kahvlitel, vaid temal endal on halb tuju, tema ise on kurjust täis, mitte nemad.“
„Aga millest sa ometi räägid?“ küsis Karin. „Tiina pole ju kunagi uksi paugutanud ega riistadega kolistanud.“
„Muidugi ei ole,“ oli Indrek nõus.
„Milleks siis see tühi loba?“ küsis Karin.
„Mina arvan, temal ehk ongi juba need enesenägemise-prillid,“ vastas Indrek. „Ja see ehk ongi tema suur saladus, mida ta sinule miski hinna eest ei ütle.“
„Muidugi,“ ironiseeris Karin. „Meie teenijatel on ikka igasugused ideaalsed asjad, eriti veel Tiinal. Parem ütle mulle, oled sina Tiinasse või Tiina sinusse armunud? Muidu ma ei mõista, milleks see mäng minu selja taga.“
„Tahad, ma ütlen sulle suure saladuse,“ vastas Indrek.
„Muidugi jälle mõni lollus,“ arvas Karin.
„Seda kindlasti,“ oli Indrek nõus. „Aga mis sest? Mõtle ometi: kui ma sinu selja taga Tiinaga mängisin, olin ma armunud sinusse ja ei osanud sulle kuidagi muidu head teha.“
„Head teha!“ osatas Karin. „Petta ja head teha!“
„See oligi minu lollus, et ma tahtsin oma naisele head teha,“ ütles Indrek. „Muidugi ei tulnud sellest midagi välja. Sest naine lihtsalt ei usu, et oma mees võiks tahta temale head teha. Eks ole nõnda?“
„Aga kuis ma siis usun, kui sa mu nõnda pettuse ja valega sisse põimid!“ hüüdis Karin. „Ja mis peaasi: ma ei ole kunagi kindel, et sa ütleksid mulle kõik,
