„Ilma selletagi võib ogaraks minna,“ rääkis Indrek nagu lohutavalt, „aga mis sa teeksid veel siis, kui ühel ilusal päeval poleks enam saladusi, nagu sina soovid, kui poleks üldse enam isiklikku elu. Ütleme nõnda: leitakse aparaat, millega võib lugeda inimeste mõtteid ja tundmusi. On lihtsalt niisukesed prillid, et kui paned nad ette, siis näed kümne või saja kilomeetri ringis kõik, absoluutselt kõik. Näed, kuidas inimesed põrmugi ei usu jumalat, aga ometi lähevad karjas kirikusse, kus nad palvetades mõtlevad ärist või uuest kleidist, mõtlevad oma haigest pimesoolikast või konnasilmast. Näed isegi seda, kuidas mees ja naine heidavad ühte voodi, samal ajal mõeldes üks tantsijannast, teine tenorist või baritonist. Näed, kuidas emad oma lapsigi kallistades mõtlevad võõrale mehele, tema sülelustele. Näed, kuidas noor neiu saab esimest korda emaks ja mõrtsukaks. Näed teenija, laste, mehe, omaste, kogu ümbruse valet, pettust, silmakirjalikkust, kadedust, kurjust, õelust, kahjurõõmu. Ja mis kõige hullem, niipea kui paned need kenad sinised prillid ette, siis näed iseennast sellisena, nagu sa tõepoolest oled.“
„Iseennast ma näen niikuinii,“ ütles Karin, kes jäi juba huvitatult kuulama.
„Kust sina seda tead, sul pole ju veel neid uusi siniseid prille ees olnud,“ ütles Indrek. „Minu arvates olekski just niisukesi prille kõige enam vaja, millega inimesed näeksid iseendid.“
„Muidugi, ega sina ilma saa, kui pead ikka kõik lolluseks pöörama,“ ütles Karin.
„Mitte sugugi,“ vaidles Indrek vastu. „Maailmasõda oleks ehk tulemata jäänud, kui inimestel oleksid olnud enesenägemise-prillid. Praegu on ju suurim häda selles, et inimene näeb oma kurja himu eelkõige ligimese küljes ja nõnda ta siis tormabki temale kallale, s. t. kuulutab sõja. Sina teed justament sedasama, mis maailma riigid ja rahvad: kui sind hakkab vaevama mingi tusk, siis tunneme seda meie Tiina ja lastega; on minul selline tuju, siis saad sina, Tiina ja lapsed; kannatab Tiina oma tujude käes, siis kuula, kuidas pauguvad uksed ja kolisevad riistad, nii et kas või tükid
