„Issand jumal, sa ajad mu oma lollustega hulluks!“ hüüdis Karin vahele.
„Kuis nii?“ küsis Indrek imestunult. „Mõtle ometi natukenegi järele. Inimesed ehitavad ju tunneleid ning maa- ja merealuseid raudteid, eks. Inimesed ehitavad kahesajakordseid maju. Aga ütle, miks nad ei võiks ehitada kahetuhandekordseid, ah? Ja kui nad teevad merealuse raudtee, miks nad ei võiks siis teha ka lihtsalt veealust raudteed, klaaskatus peal, nii et näeks sõites, kuidas ujuvad kalad ning kuidas suuremad õgivad väiksemaid? Arvad, et see on võimatu? Midagi pole võimatu, niipea kui inimene hakkab sellest kord tõsiselt mõtlema. Nii siis: veealune raudtee on meil juba valmis. Aga kui me oskame teha veealust raudteed, miks siis mitte veealust heinamaad või karjamaad? See on ju üsna lihtne, niipea kui veealune raudtee valmis. Väga võimalik, et inimene leiab ükskord, et põldu harida on kergem Vaikses ookeanis kui Sahaaras.“
„Väga võimalik,“ ütles Karin vahele, „aga mis puutub see meie asjasse.“
„Ega ta puutugi,“ vastas Indrek, „ja sellepärast ma ei tahtnudki sellest rääkida, ütlesin ainult muu seas, et sa teaksid, kuidas ükskord asjad maailmas kujunevad, kui meid enam ei ole. Sest sa pea meeles, mis oleks, kui elaks maakeral niiöelda üksainus inimene, kes oleks harmooniline, nii et ta ei valmistaks ei dreadnoughte, veealuseid paate ega mingisuguseid laskeriistu, ei suuri ega väikseid. Kas sa oskad kujutleda, millised kultuurilised võimalused siis avaneksid?“
„Jäta mind ükskord oma igaveste võimalustega!“ hüüdis Karin. „Siin ilmas pole mingeid võimalusi, siin istud nagu raudpuuris, kus aina pead, pead, pead!“
„See on nüüd,“ rääkis Indrek, „aga sa mõtle, mis on kümne tuhande aasta pärast. Siis võib-olla ehitame lõhkeainevabrikud kuule, et maakeral poleks enam õnnetusi ja viinamarju ning tomateid hakkame kasvatama Marsil või Venusel.“
„Kas sa saad aru, ma lähen ogaraks seda kuulates,“ ütles Karin üsna tõsiselt.
