Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/312

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

teatud kauguses, kui tahetakse nendega kuidagi läbi saada, vastasel korral kannatab üks või teine, sagedasti aga mõlemad.

„Sest milleks siis inimesed ja asjad on lahus loodud, kui nad ei pea lahus olema,“ seletas ta. „Milleks tahtsid sa teenijale tingimata eraldi tuba, kui sul on himu osa saada kõigist tema saladusist? Milleks mees ja naine, kui nad oleksid võinud olla üks, nii et oleksid võinud olla ühised saladused ja et poleks olnud üldse võimalik petta? Eks! See on ju ometi võimalik, et inimene oleks ei mees ega naine, vaid lihtsalt inimene. Mõistad! Ainult inimene, muud ei midagi, aga ometi nõnda, et armastaks ja sigiks. Või mis veel parem: kujutle, et maailmas pole sajad ja tuhanded miljonid mehed ning naised, vaid ainult üks naine ja üks mees, kuid nõnda, et nad kahekesi kuidagi imelikul viisil täidavad kogu maakera, ka Vaikse ookeani ja Sahaara kõrbe, ning kui oled seda juba ilusasti mõelnud, siis mõtle veel lisaks, et see ainus mees ja ainus naine on üks, täiesti üks, nii et ilmas elaks üksainus inimene ja temast jätkuks kõigile kõrbedele ning ookeanidele. Nõnda poleks maailmas ainustki inimlikku saladust ega pettust, ega? Ja kui sa veel rohkem tahad mõelda, siis mõtle nõnda, et see ainus inimene…“

„Ei ela mitte ainult maakeral, vaid ka kuul ja planeetidel, isegi taevatähtedel,“ jätkas Karin nöökavalt ja tüdinult vahele. „Tunnen juba sinu kosmost ja kosmilist inimest. Enne ma mõtlesin, et sa vähemalt isegi usud sellest midagi, aga nüüd ma tean, sa räägid neid lollusi ainult selleks, et minu mõtteid teisale viia, mind lihtsalt ninapidi vedada. Tänini olen kuulanud sinu rumalusi ja nõnda olen ise rumalaks jäänd, aga nüüd on sellest küll, kas kuuled!“

„Hea küll, olen nõus, sul on õigus, see on lihtsalt rumalus, et elaks maailmas ainukene inimene, kes pole mees ega naine, vaid lihtsalt inimene, nii et tal poleks saladusi ega pettust, röövimist ega vargust, tapmist ega vägistamist, sõda ega rüüstamist ja et tal oleks aega Sahaaras harida põldu ning Vaikses ookeanis teha heina ja sööta karja…“

312