XXVIII.
Aga kui ta jõudis Indreku tuppa, hakkas ta kohe peaaegu samuti rääkima ja mõtlema nagu Tiina köögiski, ainult et ta ise ei pannud seda tähele või ei saanud sellest aru. Teist mõistis, iseend mitte. Oli ta ehk vaheajal oma kõnnakut muutnud või uued jalad saanud? Mõni seda teab, millal inimeses midagi muutub. Kümme aastat elab, mõtleb, räägib nõnda, aga siis hakkab nagu äkki ja ootamata elama, mõtlema, rääkima teisiti. Mine saa temast aru.
Karini arvates kõik inimesed olid äkki teiseks muutunud, ka Indrek, ainult iseend tundis ta muutumatuna. Ükskord olid kõik inimesed avameelsed ja ausad, nüüd said lähimadki salalikeks ja petisteks. See oli lihtsalt hirmus. Kõige vähem ta suutis seda andestada Indrekule ja sellepärast jätkas ta temaga sama arutlust, mille ta oli lõpetanud, õigem katkestanud köögis.
Indrek pidi eelkõige taluma suure hulga õigeid, aga veel rohkem põhjendamatuid etteheiteid ning kõige võimatumaid kahtlustusi, mis voolasid ühes rikkalikkude pisarate ja ähvardustega. Sellest polnud küll, et Indrek tunnustas oma eksimusi ja süüd, Karin nõudis vannet, pühalikku tõotust, et mehel poleks enam ainustki saladust ei minevikus, olevikus ega tulevikus. Veel rohkem: Indrek pidi aitama ka Tiina saladuse paljastada, nii et kogu nende ümbrus, kogu nende igapäine elu oleks saladusist puhas. Täiesti puhas! Aga sellega Indrek ei saanud nõustuda, öeldes, et seni kui Tiina saladused ei takista teda tema kohuste täitmises, pole pererahval nendega midagi tegemist. Pealegi, Indrek oli arvamusel, et inimestest ja asjadest peab hoiduma
