„Ma kuulen seda esimest korda. Härra pole mulle sellest sõnagi lausunud,“ ütles Karin ärritatult, sest ta aimas ja oletas kohe mingit uut saladust. Tiina aga taipas neist sõnust, et ta rohkem rääkinud kui lubatud, ja tema ainsaks mõtteks oli veel: mis ütleb nüüd härra. Selle tõttu sattus ta oma sõnadega hoopis segadusse ja nõnda lõppes viimaks sellega, et ta jutustas puhtast südamest kõik, mis ta üldse teadis. Aga mida rohkem ta jutustas ja mida suurematesse peensustesse ta süvenes, seda enam kasvas Karini ärevus ja kärsitus. Kui ta enne oletas ja kahtlustas, siis nüüd kaldus ta ikka enam veendumusele, et tõenäolikkus ületab kõik oletused ja sellepärast asus temasse viha nende vastu, kes teda oma teguviisiga hirmutavad. Praegusel silmapilgul oli tal ainult üks lohutus: ometi kord on ta saanud teada Tiina saladuse. Aga nagu kahtleks ta selleski, küsis ta:
„See siis oligi teie suur saladus, mida te minule ei öelnud?“
Tiina vahtis Karinile natukene aega üksisilmi otsa, nagu peaks ta aru, kas tõtt rääkida või jällegi valetada, ning valis lõpuks esimese, öeldes:
„Ei, proua, see ei ole minu saladus, vaid see on härra saladus.“
„Nii et teie saladust ma ikkagi veel ei tea?“ hüüdis Karin otse jahmunult.
„Ei,“ vastas Tiina ja pööras oma punaseks nutetud silmad kõrvale.
„Aga kas härra teab?“ küsis Karin.
„Ma ei tea, kas härra teab,“ vastas Tiina.
„Mis jutt see siis on, et teie seda ei tea,“ pahandas Karin, sest teda hakkas piinama uus uudishimu, uus kahtlus. „Teie saladus ja teie ei tea. Kas olete härrale rääkinud või ei ole? Olete või ei? Ei või jah?“
„Ei ole,“ kinnitas Tiina.
„Tähendab, härra ei või ju siis teada,“ järeldas Karin.
„Võib olla, et ei või,“ ütles Tiina nõus olles, aga see
