inimestelt. Ta rääkis pikalt ja laialt kõigest sellest, millest arvatavasti pidi kirjutatama ka lehtedes, jättis aga kõik oma teada, mis loodetavasti reporterite kõrvu ei puutunud. Et Melesk hiljuti ülal kolikambris ööbinud ja et ka Tiina seda teadis, sellest ei lausunud ta sõnagi.
Karin kuulas ja suitsetas pabeross paberossi järele. Indrek tundis, et temal olid omad salajased mõtted, omad salajased plaanid. Kui ta lõpuks seletas, kuidas tal kodus Meleskist nii hirmus kahju hakanud, et ta isegi ei teadnud, millal silmad märjaks läksid, ütles Karin:
„Hea küll, et sinul oli kahju, sellest ma saan aru, aga mis puutub see võhivõõrasse inimesse, Tiinasse? Miks siis tema kohe nutma hakkas?“
„Ta ei nutnud ju,“ ajas Indrek vastu, „aga kui ta äkki nägi, et minu silmad märjad, siis tulid ka temal pisarad silma. Seda ei või ju kuidagi nutmiseks nimetada.“
„Muidugi,“ lausus Karin pilkavalt, „kui majahärra nutab, siis tönnivad teenijad kaasa, aga kui nutab majaproua, siis hoiavad nad naeru. Just nõnda! Minu pärast pole Tiina veel ainustki pisarat kulutanud. Hea küll! Seda pean meeles.“
Nende sõnadega tõusis Karin toolilt, et minna. Kui Indrek ka mõtles tõusta, ütles Karin:
„Sina jää aga ilusti siia, sind pole kööki põrmugi vaja, kui mina räägin Tiinaga.“
Nüüd oli Indrekul selge, et kogu asi võib omandada kurva pöörde, sest Tiina räägib ehk juhuslikult rohkem kui tema. Ja Indrek kahetses, miks ta polnud kõnelnud Karinile Meleski ööbimisest ülal. Aga tema kahetsus saabus üpris hilja, sest niipea kui Karin nõudis Tiinalt seletust, miks tal on võhivõõra inimese pärast nii hale süda, vastas see ilma pikemata:
„Aga ma ju tundsin teda.“
„Kust siis teie tunnete minu mehe koolivendi?“ imestus Karin. „Teie tunnete ja mina ei tunne.“
„See härra käis ju kevadel kord siin, kui prouat polnud kodus,“ seletas Tiina.
