tal ära,“ seletas Indrek. „Mina tahtsin ise sulle rääkida. Pealegi, Tiina ei tea ju peaaegu mitte midagi.“
„Aga kes siis teab?!“ karjus Karin.
„Mina ainuüksi,“ vastas Indrek.
„Mis Tiina siis tönnib, kui ta midagi ei tea,“ ütles Karin pisut pehmemal toonil, nii et Indrek söandas juba katset kogu asjale veidikese nalja maiku anda, öeldes:
„Kui härra tönnib ees, siis peab teenija järele tönnima, sest muidu võidakse pahaks panna, et ta ei tunne sakste hädale kaasa.“
Karin vahtis uurival pilgul Indrekule otsa ja vastas:
„Tead, mees, mis ma sulle Tiina juuresolekul ütlen…“
„Ära ütle enne midagi, kui oled kuulnud, mis mina sinule ütlen,“ rääkis Indrek naljatoonil vahele.
„Ei,“ jäi Karin oma juurde kindlaks. „Kõige pealt ütlen mina sinule, nii et Tiina oleks tunnistajaks: mina usun sind palju vähem kui Tiinat, sest sina oskad asjad ikka niisukeses valguses paista lasta, nagu sinule meeldib. Nõnda vead sa mind iga silmapilk ninapidi. Sa lihtsalt petad mind. Seda tahtsin sulle öelda.“
„Ja mina vastan selle peale sinule ka Tiina juuresolekul: mina pole sind kunagi petnud ega pole seda püüdnudki. Kui sinu eest on midagi varjatud, siis ainult selleks, et sind mitte erutada ega sinu rahu rikkuda. See on kõik.“
„Aga nõnda erutad sa mind veel rohkem, sest ma tunnen terve kehaga, et te minu eest midagi varjate, mind ninapidi veate,“ seletas Karin.
„Hea küll, hea küll,“ oli Indrek nõus, „aga tule nüüd.“
„Pean ma tõesti oma asju pakkima hakkama, proua?“ küsis Tiina silmi pühkides, kui Karin mõtles köögist lahkuda.
„Oodake esiotsa pisut,“ vastas Karin. „Aga igatahes on teil päris saun alles ees.“
Oma tuppa jõudnud, Indrek hakkas jutustama, aga ta tegi seda nõnda, nagu poleks ta ise kogu sündmust kaasa elanud, vaid nagu oleks ta seda kuulnud teistelt
